Kuu aega kestnud reis on selleks korraks ühel pool. Pool aega veetsime Andaluusias ja pool Marokos.
Andaluusiast jäävad kõige soojemad (sõna otseses mõttes) mälestused Santa Fe lähedal asuvatest kuumavee allikatest – kuhu mitme juhuse (sh rahakoti kaotus ja Granada tänaval juhuslikult tekkinud tutvus poisiga, kes meisterdas vanades coca-cola purkidest autosid ja lennukeid) kokkulangemise tõttu sattusime ja kuhu kohe päris mitmeks päevaks pidama jäime. Kunagi ammu olla üritatud sealt naftat otsida ja nafta asemel purskus maasügavikust kuum väävline vesi. Sinna on kaevatud basseinid nüüd, mis on vabakasutuses kohalikele ja kõigile teistele, kellel õnnestub neist teada saada ja (tähistamata) koht üles leida...
Kuigi Granada ise oli samuti koht, mis kuidagi hinge jäi – kõigi oma sõbralike koertega ja pisut “karvasema” seltskonnaga tänaval liikumas ning muidugi Alhambra aiad. Ööbisime mäekünkal, mille vastas klõpsusid igal õhtul flamencorütmid ja millel oli otsevaade Alhambra ilule. Tunne on, et Granadal (ja selle lähedal asuvatel mägedel, kuhu me ei jõudnudki) on üht teist veel pakkuda ja sinna kanti võiks tagasi minna.
Siis tuli Aafrika. Alustasime Hispaaniale kuuluvast Ceuta linnast, mis oli armas linnake, purskkaeve täis ja kus tegime vahva 11km matka ümber poolsaare – vaadates kuidas Vahemeri ookeaniks üle läheb ning kuulates, kas ei kostu sireenide laulu kohast, kus nad antiikajal meremehi hullutasid.
Maapiiri ületamine Marokosse oli elamus omaette – lennukiga tulles-minnes on see piiriületus tavapäraselt steriilne, aga maapiir on hooooopis teine asi. Esiteks selgus, et Hispaania ja Maroko suhted on keerulised ja ühistransport liigub vaid nii, et Ceuta linnas saab sõita piirini ja siis tuleb jala piir ületada ning teisel pool piiri endale takso kaubelda, mis asustatud kohta viib. Piiril käib kauplemine – ostetakse-müüakse ja viiakse üle piiri mõlemat pidi igasuguseid asju kohutavates kogustes. Piiri ületamiseks tuleb ka jalakäijatel saada passi tempel autotee ääres olevast piiriputkast – ja siis seista teise järjekorda, et üle piiri saada. Teisel pool piiri ründavad taksojuhtide hordid – kauplesime oma sõiduhinna kaks korda alla – istudes vahepeal juba teise taksosse demonstratiivselt jms.
Mis me siis tegime Marokos? Vaatasime mõnda linna ja ekslesime üksteisest väga erinevates vanalinnades; uudistasime käsitööndust; matkasime mägedes; külastasime õietolmutööstust koos demonstratsioonesinemisega tootmisprotsessist ja tootenäidiste jagamisega (piletihind kattis kõik piisavalt); jalutasime musta liivaga, imeilusal ja täiesti tühjal sügisesel Vahemere rannal; tutvusime Hispaania valduses olevate kividega Maroko rannikul (konkreetselt kivihunnikud, mille peal lehvib uhkelt Hispaania lipp); pidasime pikniku 800 aastaste seedrimändide all, toites pihust ahve; saime näpunäiteid mismoodi viigimarjast alkoholi toota ja tegime-nägime veel palju muudki põnevat.
Marokost kirjutan millalgi pikemalt, aga üldmulje – üllatas positiivselt. Ma olen paar korda käinud Tuneesias ja Egiptuses ja ootasin midagi sarnast. Aga Maroko on hoopis erinev – märksa vähem pealetükkiv, meeldiv, sõbralik ja rahulik.
Reisi üldmulje oli selline, et ei olnud ühtegi sellist wow elamust, mis varjutaks kõik muu. Aga samas oli igal päeval oma rosin – midagi sellist väga erilist ja suur osa nendest rosinatest tuli täiesti ootamatutest kohtadest ja täiesti ootamatul viisil.
Kas soovitaks teistelegi sihtkohana Marokot? Kindlasti – eriti neile, kellele meeldib matkata ja loodust nautida. Kas mõttes mõlgub endal veel tagasi minna? Ikka – järgmine kord paremate teadmistega ja veel vahvamaid asju ette võttes. Ideena on õhus näiteks võimalus osta Azrou berberiturult endale eesel ja teha sellega paarinädalane tripp mägedes ning pärast turul oma eesel uuesti maha müüa... Näis, millal mõtted teoks saavad – maailmas on ju nii kohutavalt palju paiku, mis kutsuvad (või tagasi kutsuvad).
Aga hetkel – reisimine neelas ära peaaegu kogu viinamarjadega teenitud raha (hoolimata üsna rangest eelarvest ja võimalikult vähe kulutamisest), nii et nüüd tuleb kiiresti midagi välja mõelda, et nälg näpistama ei hakkaks...
Tuesday, November 2, 2010
Wednesday, October 6, 2010
Harjutan ja õpin rändamist...
Istun tee-ja vesipiibukohvikus, kus on internet ja tegelen kõige vajalikuga, enne kui arvuti koju ära saadan..
Olen Andaluusias, järgmisena ootab Maroko. Kuna ma ei ole enne niimoodi rännanud, siis kogun kogemusi (ja maksan kooliraha selle eest). Tänase seisuga lähen postitan pool oma seljakoti sisust koju tagasi, sest ei jaksa tassida nii palju ja tegin range ülevaatuse vajaduste osas.
Teine tähtis topik – reisi korralik ettevalmistamine ja jätkuv “käe pulsil hoidmine” aitab oluliselt raha kokku hoida. Seega tegime korrektiivid oma käitumises, et asi kukuks rohkem välja selline, nagu oodanud oleme ja selline, millega majanduslikult toime tuleme. Järgmine kord võtan selle ettevalmistava aja enne rändama minekut.
Veetsime mõned päevad Sevillas. Tagasi tahaks minna tõenäoliselt lihavõtete ajal vms – kui linn pidutseb. Aga linnana oli see tõeliselt sümpaatne ja meeldiv. Vanalinn on armas, palju imeilusaid parke ja õhkkond sõbralik.
Nüüd oleme Granadas. Ööbimiskohaks on mäenõlv, kust õhtul imetleme tuledes Alhambrat ning vastas mäeküljel ning orus asuva linna sära. Granada on Sevillast väga erinev, aga ka siin on hea olla. Plaanime siia veel mõneks päevaks jääda – hulkuda ehk lähedal asuvates mägedes ning vanalinnas.
Hea ja rahulik on olla siin Lõuna-Hispaania taeva all. Eks igas elus on paremaid päevi ja kehvemaid – nii ka minul. Aga kokkuvõttes – olen õnnelik!
Olen Andaluusias, järgmisena ootab Maroko. Kuna ma ei ole enne niimoodi rännanud, siis kogun kogemusi (ja maksan kooliraha selle eest). Tänase seisuga lähen postitan pool oma seljakoti sisust koju tagasi, sest ei jaksa tassida nii palju ja tegin range ülevaatuse vajaduste osas.
Teine tähtis topik – reisi korralik ettevalmistamine ja jätkuv “käe pulsil hoidmine” aitab oluliselt raha kokku hoida. Seega tegime korrektiivid oma käitumises, et asi kukuks rohkem välja selline, nagu oodanud oleme ja selline, millega majanduslikult toime tuleme. Järgmine kord võtan selle ettevalmistava aja enne rändama minekut.
Veetsime mõned päevad Sevillas. Tagasi tahaks minna tõenäoliselt lihavõtete ajal vms – kui linn pidutseb. Aga linnana oli see tõeliselt sümpaatne ja meeldiv. Vanalinn on armas, palju imeilusaid parke ja õhkkond sõbralik.
Nüüd oleme Granadas. Ööbimiskohaks on mäenõlv, kust õhtul imetleme tuledes Alhambrat ning vastas mäeküljel ning orus asuva linna sära. Granada on Sevillast väga erinev, aga ka siin on hea olla. Plaanime siia veel mõneks päevaks jääda – hulkuda ehk lähedal asuvates mägedes ning vanalinnas.
Hea ja rahulik on olla siin Lõuna-Hispaania taeva all. Eks igas elus on paremaid päevi ja kehvemaid – nii ka minul. Aga kokkuvõttes – olen õnnelik!
Saturday, September 18, 2010
Viinamarjade korjamine
Korjamine kestab mõne nädala ja seda tuleb teha üsna kiiresti – perioodil, kui on täpselt kõige õigem aeg ja küpsusaste.
Kohas, kus mina viinamarju korjan, käib töö 6 päeva nädalas (pühapäev on puhkepäev) ja kestavad tööpäevad 2x4h kahetunnise lõunapausiga. Viinamäe vanaperemees tukub traktoril ja iga natukese aja tagant sõidab pisut edasi – vastavalt korjamise edenemisele. Peaaegu täiskoormusega korjab, lisaks hooajatöölistele, ka kogu perekond: noorperemees (ca 50a), tema naine ja 2 teismelist last. Kuna perekond ise on samuti haaratud protsessi ja isegi teismelised vapralt ja ilma virisemata vastu peavad, teeb see kogu asjast orjatöö asemel hoopis kuidagi midagi tähtsat ja pidulikku.
Korjata tuleb nii, et käärid käes lõikad viinamarjakobara põõsa küljest lahti, puhastad suuremad mädakohad välja ja viskad kobara ämbrisse. Sealjuures tuleb:
• mitte omal sõrmi otsast ära lõigata kääridega, mis on selleks täiesti suutelised;
• hoida piisavalt kiiret tempot, kusjuures kogu aeg on häbi, sest peremehe tempole ei jõua mitte ligilähedalegi – ta on ka muidugi aastakümneid harjutanud asja;
• piisavalt korralikult põõsas üle vaadata, et suuri viinamarjakobaraid (eriti) korjamata ei jääks.
Tööpausid on 4h tsükli jooksul laias laastus 1-2 korda mõneks minutiks rea otsas, kui juuakse vett senikaua kui traktor ennast ümber manööverdab.
Olen juttusid kuulates ja ümbritsevat silmitsedes (nt naaberpõldude tööd jälgides) aru saanud, et tegelikult on meie töörütm väga leebe. Suur osa korjest käib 2x5h päevas, ühetunnise lõunaga ja ilma ühegi puhkepäevata, kuni korjatud saab. Lisaks käib paljudes kohtades töö nii, et traktor ei peatu hetkekski vaid kogu aeg veereb pisitasa edasi ning korjajate ülesandeks on hoida tempo nii kõrge, et maha ei jää oma töölõiguga...
Iseenesest on korjamine selline lõbus töö ja väga magus ka. Vastavalt soovile võib osa viinamarju ämbri asemel tee otse suhu leida.
Töö ise on uskumatult määriv. Mõne aja jooksul kattud rohkemal või vähemal määral magusa viinamarjamahlaga, mis kleebib enda külge kogu tolmu. Aga pisutki vihmasemal päeval tähendab töö korralikku mudaga võitlemist. Ja ärge arvake, et see on midagi Eestis leiduva muda sarnast. Oh ei! Siinne muld meenutab kuival ajal oma värvilt rohkem liiva, kui mulda. Kui on kuiv, siis maa on kõva ja praguneb lõhedesse. Ja kui siis sadama hakkab – saab sellest nätskelt kleepuv mass, mis imeb su enda külge ja lahti enam ei lase ja kui sa ennast vabaks võitled, siis oled sa kattunud paksu mudakihiga...
Kohas, kus mina viinamarju korjan, käib töö 6 päeva nädalas (pühapäev on puhkepäev) ja kestavad tööpäevad 2x4h kahetunnise lõunapausiga. Viinamäe vanaperemees tukub traktoril ja iga natukese aja tagant sõidab pisut edasi – vastavalt korjamise edenemisele. Peaaegu täiskoormusega korjab, lisaks hooajatöölistele, ka kogu perekond: noorperemees (ca 50a), tema naine ja 2 teismelist last. Kuna perekond ise on samuti haaratud protsessi ja isegi teismelised vapralt ja ilma virisemata vastu peavad, teeb see kogu asjast orjatöö asemel hoopis kuidagi midagi tähtsat ja pidulikku.
Korjata tuleb nii, et käärid käes lõikad viinamarjakobara põõsa küljest lahti, puhastad suuremad mädakohad välja ja viskad kobara ämbrisse. Sealjuures tuleb:
• mitte omal sõrmi otsast ära lõigata kääridega, mis on selleks täiesti suutelised;
• hoida piisavalt kiiret tempot, kusjuures kogu aeg on häbi, sest peremehe tempole ei jõua mitte ligilähedalegi – ta on ka muidugi aastakümneid harjutanud asja;
• piisavalt korralikult põõsas üle vaadata, et suuri viinamarjakobaraid (eriti) korjamata ei jääks.
Tööpausid on 4h tsükli jooksul laias laastus 1-2 korda mõneks minutiks rea otsas, kui juuakse vett senikaua kui traktor ennast ümber manööverdab.
Olen juttusid kuulates ja ümbritsevat silmitsedes (nt naaberpõldude tööd jälgides) aru saanud, et tegelikult on meie töörütm väga leebe. Suur osa korjest käib 2x5h päevas, ühetunnise lõunaga ja ilma ühegi puhkepäevata, kuni korjatud saab. Lisaks käib paljudes kohtades töö nii, et traktor ei peatu hetkekski vaid kogu aeg veereb pisitasa edasi ning korjajate ülesandeks on hoida tempo nii kõrge, et maha ei jää oma töölõiguga...
Iseenesest on korjamine selline lõbus töö ja väga magus ka. Vastavalt soovile võib osa viinamarju ämbri asemel tee otse suhu leida.
Töö ise on uskumatult määriv. Mõne aja jooksul kattud rohkemal või vähemal määral magusa viinamarjamahlaga, mis kleebib enda külge kogu tolmu. Aga pisutki vihmasemal päeval tähendab töö korralikku mudaga võitlemist. Ja ärge arvake, et see on midagi Eestis leiduva muda sarnast. Oh ei! Siinne muld meenutab kuival ajal oma värvilt rohkem liiva, kui mulda. Kui on kuiv, siis maa on kõva ja praguneb lõhedesse. Ja kui siis sadama hakkab – saab sellest nätskelt kleepuv mass, mis imeb su enda külge ja lahti enam ei lase ja kui sa ennast vabaks võitled, siis oled sa kattunud paksu mudakihiga...
Pilvi nad oskavad siin maalida...
Ma ei ole kunagi näinud sellist taevast, nagu siin Kataloonias, Püreneede lähistel. Iga päev on isemoodi ja ka kõige igavamal neist, on taevas nagu suurmeistri maal:
Helesinises kõrges taevas ujuvad valged pilvetordid, nagu naivistide maalidel. Kusjuures kohati on pilvedel lausa uskumatud kujud – mis justkui ei vasta ühelegi loodusseadusele – nt üksiku kõrge püstise torni kuju.
Kiudpilved moodustavad laiade pintslitõmmetega maalitud mustreid, mis keerduvad ja põimuvad omavahel.
Raskete hallide pilvede vahelt paistab süütu helesinine ning halli varjundite jaoks ei ole isegi jaapanlastel ilmselt piisavalt värvuste nimesid (kuigi kuskilt kunagi loetud teadmise kohaselt on neil värvide nimesid meile täiesti hoomamatu hulk)
Päikeseloojangud on igal õhtul järjest täiesti hingematvad – ükskõik, milline ilm parasjagu ka ei oleks.
Õhk on teist värvi kui Eestis ja valgus on imeline isegi keskpäevase terava päikese käes, rääkimata poolvarjudes hommikuid ja õhtupoolikuid. Päeva teevad ilusaks juba mõned taevasse heidetud pilgud ja istudes õhtuti päikeseloojangut vaadates olen tabanud ennast mõttelt, et sellise taeva alt ei tahakski nagu kuhugi – hoolimata sellest, et siin ei ole ookeani ja talved on siiski jahedavõitu...
Helesinises kõrges taevas ujuvad valged pilvetordid, nagu naivistide maalidel. Kusjuures kohati on pilvedel lausa uskumatud kujud – mis justkui ei vasta ühelegi loodusseadusele – nt üksiku kõrge püstise torni kuju.
Kiudpilved moodustavad laiade pintslitõmmetega maalitud mustreid, mis keerduvad ja põimuvad omavahel.
Raskete hallide pilvede vahelt paistab süütu helesinine ning halli varjundite jaoks ei ole isegi jaapanlastel ilmselt piisavalt värvuste nimesid (kuigi kuskilt kunagi loetud teadmise kohaselt on neil värvide nimesid meile täiesti hoomamatu hulk)
Päikeseloojangud on igal õhtul järjest täiesti hingematvad – ükskõik, milline ilm parasjagu ka ei oleks.
Õhk on teist värvi kui Eestis ja valgus on imeline isegi keskpäevase terava päikese käes, rääkimata poolvarjudes hommikuid ja õhtupoolikuid. Päeva teevad ilusaks juba mõned taevasse heidetud pilgud ja istudes õhtuti päikeseloojangut vaadates olen tabanud ennast mõttelt, et sellise taeva alt ei tahakski nagu kuhugi – hoolimata sellest, et siin ei ole ookeani ja talved on siiski jahedavõitu...
Tuesday, August 31, 2010
Täna veel pidu, homme algab töö
Tahan maalida seinale viinamarjalehti, aga õlivärve ei ole. Värvide vajadus muutus esimeseks poenimekirjas. Oleme kaks päeva nimekirju teinud, et mida ja kui palju vaja on elamisse – alates köögitarvetest kuni remondivahenditeni. Aga kuna lähimas linnakeses on aasta suurimad pidustused, siis tähendab see mh ka seda, et suur osa väikepoode (eriti sellised spetspoed, nagu kunstitarbed on) on kinni kuni peo lõpuni.
Ja noh, kui ma juba õlivärvide juurde otsaga jõuan, siis ilmselt tuleb järgmine kord Eestist kaasa tuua ka oma õlivärvikohver ja võib olla ka molbert. Eks ma siis hakkan lõpuks lisaks pastellidele ka õlivärvidega maalima...
Teine kõige tähtsam asi, mis tuleb kuidagi muretseda endale, on jalgratas. Nõudmised ei ole sealjuures eriti suured – tähtis on, et sõidaks. Võib olla olla õnnestub see Sanil mingitest vanadest ratastest kokku ehitada ja mina võin selle siis uhkeks maalida ☺ Siinne külavahel või maanteel sõitmine on muidugi oluliselt erinev senistest kogemustest - kuivõrd pinnamood on selline - üles alla, üleeeeess - allllaaa, üles, üles, üles jne. Kusjuures suurem osa käimisi kodu juurest on nii, et minek on valdavalt allamäge ja tagasi tuleb üles mäge ronida.
Pärast rannas viibimist, olid käsil põhjalikud elamise korrastus ja puhastustööd. Sai elamise kenaks ja asjad leidsid omale paiga, kus olla. Söögivarud on ka varutud - vastu tööhooaega. Rannalinnas käisime kaubanduskeskustes muud sööki ostmas ja laupäeval oli turupäev ning käisime turul köögivilja ostmas. Küla on vast 5km kaugusel mööda teed minnes. Püüdsin hoolega teed meelde jätta – aga kas hakkama sain, see selgub, kui on vaja esimest korda üksi minna ja tagasi ka jõuda.
Kaks (öö)päeva rannas oli üks targemaid asju, mis enda jaoks välja mõelda kuumalaine ajaks – kuigi tegelikult tingis selle N.I.E tegemise vajadus. Hispaanias nimelt peavad kõik inimesed olema nummerdatud. N.I.E on Hispaania poolt väljamaalaste antav nn isikuood vms. Aga bürokraatia Hispaania moodi on tase omaette. Hommikul kell üheksa jagatakse vastavas ametiasutuses Vilanovas 35 järjekorranumbrit õnnelikele, kellel võimaldatakse sel päeval ametniku palge ette pääseda. Esimesel päeval jõudsime kohale pisut enne kaheksat – ja õnnelike hulka ma ei pääsenud. Teisel hommikul olime kohal vast pool seitse ja makstes lisaks 10 eurot panka, saingi oma N.I.E kätte pool üksteist. Ilma selleta ei saa Hispaanias pangaarvetki avada, ega raamatukogu kaarti teha, rääkimata töölepingu sõlmimisest (mida on vaja juba viinamarjakorjamiseks) või muuks tähtsamaks.
Päike paistab, aga mitte enam nii lõõskavalt kui paar päeva tagasi. Päevane temperatuur on 25 kraadi, mitte enam 35 kraadi. Kuumalaine on selleks korraks õnneks möödas. On lihtsalt hea ja mõnus.
Olin kuus päeva ilma kohvita. Otsustasin, et kohvist loobumine on esimene muudatus, mis ma endaga teen. Üksikud hetked lõuna ajal on need, kui uni tikub silma – aga kuna pole vähimatki põhjust just siis asjalik olla ning siin on täiesti normaalne sisestat pidada, siis ma võingi oma une silmast ära uneleda. Aga eile öösel, kui pidu Vilafrancas venis hommikutundideni, võtsin siiski ühe kohvi, et vastu pidada. Nii põhimõtteline see minu kohvist loobumine ka nüüd ei ole. Tänasest jätkan kohvipausiga - näis kuidas see homme algaval tööhooajal toimib.
Kuigi, mis seal pattu salata, olen ma kohvi asendanud veinijookidega enda jaoks :)
Teine asi on söök. Ma loodan et ma olen igaveseks pääsenud kartuli-liha menüüst. Söön salateid, mereande, kala ja külma tomatisuppi jne Taevalik! Kuigi siinne suur häda paistab olema väga suur saiasöömine. Ma loodan, et ma sellesse lõksu ei lange omadega - kuigi vorstid on siin ju jumalikud ja juustuvalikust ma ei räägigi.
Ja nüüd siis peost! Siin on käsil külapidude ja linnapidude suurhooaeg. Praktiliselt iga nädal toimub lähikonnas mõni. Peod kestavad tavaliselt ca nädal aega jutti. Eile käisin vaatamas Vilafranca's Püha Felixi protsessiooni - kus Felixi kuju viidi kirikusse. Suure show kulminatsiooniks oli kuradikeste tants ja tohutu tulevärk igalt poolt - muu hulgas tuld purskavad lohega. Sellele järgnes arvukalt (tasuta) kontserte hommikuni linna erinevates vaba õhu kontserdipaikades. Jäime ühe sõbra juurde ööseks (kui neid varajasi hommikutunde enam ööks nimetada kõlbab) ning pärast ärkamist ja enne koju tulekut, seadsime sammud taas linna. Tänase päeva suursündmused olid inimtornid, mis on siinne rahvussport. Ehk siis all jämedad mehed, keskel jõulised kui õlbukesed poisid, tütarlapsed ja otsas pisike piiga ratsakiiver peas mitmekümne meetri kõrgusel ilma igasuguste julgestusköite või muu selliseta. Torne ehitatakse tohutu kõrgeteks ja mitmetel erinevatel moodustel. Vaatasime ühe trupi esinemist. Ligi poole tunni jooksul ehitati vist ca 6 erinevat torni. Tuletasin meelde, kui raske oli minul oma vana paks kere süsta peale vedida - ja siis vaatasin inimesi, kes käbeda ahvi kombel üles ja alla ronivad - ja siis veel üksteist õlgadel või selja peal hoiavad... Huhh - aga äge oli!
Tegelen hispaania keelega jõudu mööda, kuigi see on kangesti keeruline, sest ümberringi on kõik katalaani keeles. Kordan nüüd hoolega üle ka kõike seni õpitut ja tuletan sõnavara meelde. Vestlustest hakkan üha rohkem aru saama. Samas on nii kohutavalt arusaamatult raske endal suud lahti teha. Lausa paanikahoog tuleb kui peab täislauseid moodustama hakkama - isegi siis kui seda isekeskis teha, mitte võõrastega rääkida püüdes. Ma väga loodan, et ma sellest rääkimiskrambist üle saan!
Homme algab töö!
Ja noh, kui ma juba õlivärvide juurde otsaga jõuan, siis ilmselt tuleb järgmine kord Eestist kaasa tuua ka oma õlivärvikohver ja võib olla ka molbert. Eks ma siis hakkan lõpuks lisaks pastellidele ka õlivärvidega maalima...
Teine kõige tähtsam asi, mis tuleb kuidagi muretseda endale, on jalgratas. Nõudmised ei ole sealjuures eriti suured – tähtis on, et sõidaks. Võib olla olla õnnestub see Sanil mingitest vanadest ratastest kokku ehitada ja mina võin selle siis uhkeks maalida ☺ Siinne külavahel või maanteel sõitmine on muidugi oluliselt erinev senistest kogemustest - kuivõrd pinnamood on selline - üles alla, üleeeeess - allllaaa, üles, üles, üles jne. Kusjuures suurem osa käimisi kodu juurest on nii, et minek on valdavalt allamäge ja tagasi tuleb üles mäge ronida.
Pärast rannas viibimist, olid käsil põhjalikud elamise korrastus ja puhastustööd. Sai elamise kenaks ja asjad leidsid omale paiga, kus olla. Söögivarud on ka varutud - vastu tööhooaega. Rannalinnas käisime kaubanduskeskustes muud sööki ostmas ja laupäeval oli turupäev ning käisime turul köögivilja ostmas. Küla on vast 5km kaugusel mööda teed minnes. Püüdsin hoolega teed meelde jätta – aga kas hakkama sain, see selgub, kui on vaja esimest korda üksi minna ja tagasi ka jõuda.
Kaks (öö)päeva rannas oli üks targemaid asju, mis enda jaoks välja mõelda kuumalaine ajaks – kuigi tegelikult tingis selle N.I.E tegemise vajadus. Hispaanias nimelt peavad kõik inimesed olema nummerdatud. N.I.E on Hispaania poolt väljamaalaste antav nn isikuood vms. Aga bürokraatia Hispaania moodi on tase omaette. Hommikul kell üheksa jagatakse vastavas ametiasutuses Vilanovas 35 järjekorranumbrit õnnelikele, kellel võimaldatakse sel päeval ametniku palge ette pääseda. Esimesel päeval jõudsime kohale pisut enne kaheksat – ja õnnelike hulka ma ei pääsenud. Teisel hommikul olime kohal vast pool seitse ja makstes lisaks 10 eurot panka, saingi oma N.I.E kätte pool üksteist. Ilma selleta ei saa Hispaanias pangaarvetki avada, ega raamatukogu kaarti teha, rääkimata töölepingu sõlmimisest (mida on vaja juba viinamarjakorjamiseks) või muuks tähtsamaks.
Päike paistab, aga mitte enam nii lõõskavalt kui paar päeva tagasi. Päevane temperatuur on 25 kraadi, mitte enam 35 kraadi. Kuumalaine on selleks korraks õnneks möödas. On lihtsalt hea ja mõnus.
Olin kuus päeva ilma kohvita. Otsustasin, et kohvist loobumine on esimene muudatus, mis ma endaga teen. Üksikud hetked lõuna ajal on need, kui uni tikub silma – aga kuna pole vähimatki põhjust just siis asjalik olla ning siin on täiesti normaalne sisestat pidada, siis ma võingi oma une silmast ära uneleda. Aga eile öösel, kui pidu Vilafrancas venis hommikutundideni, võtsin siiski ühe kohvi, et vastu pidada. Nii põhimõtteline see minu kohvist loobumine ka nüüd ei ole. Tänasest jätkan kohvipausiga - näis kuidas see homme algaval tööhooajal toimib.
Kuigi, mis seal pattu salata, olen ma kohvi asendanud veinijookidega enda jaoks :)
Teine asi on söök. Ma loodan et ma olen igaveseks pääsenud kartuli-liha menüüst. Söön salateid, mereande, kala ja külma tomatisuppi jne Taevalik! Kuigi siinne suur häda paistab olema väga suur saiasöömine. Ma loodan, et ma sellesse lõksu ei lange omadega - kuigi vorstid on siin ju jumalikud ja juustuvalikust ma ei räägigi.
Ja nüüd siis peost! Siin on käsil külapidude ja linnapidude suurhooaeg. Praktiliselt iga nädal toimub lähikonnas mõni. Peod kestavad tavaliselt ca nädal aega jutti. Eile käisin vaatamas Vilafranca's Püha Felixi protsessiooni - kus Felixi kuju viidi kirikusse. Suure show kulminatsiooniks oli kuradikeste tants ja tohutu tulevärk igalt poolt - muu hulgas tuld purskavad lohega. Sellele järgnes arvukalt (tasuta) kontserte hommikuni linna erinevates vaba õhu kontserdipaikades. Jäime ühe sõbra juurde ööseks (kui neid varajasi hommikutunde enam ööks nimetada kõlbab) ning pärast ärkamist ja enne koju tulekut, seadsime sammud taas linna. Tänase päeva suursündmused olid inimtornid, mis on siinne rahvussport. Ehk siis all jämedad mehed, keskel jõulised kui õlbukesed poisid, tütarlapsed ja otsas pisike piiga ratsakiiver peas mitmekümne meetri kõrgusel ilma igasuguste julgestusköite või muu selliseta. Torne ehitatakse tohutu kõrgeteks ja mitmetel erinevatel moodustel. Vaatasime ühe trupi esinemist. Ligi poole tunni jooksul ehitati vist ca 6 erinevat torni. Tuletasin meelde, kui raske oli minul oma vana paks kere süsta peale vedida - ja siis vaatasin inimesi, kes käbeda ahvi kombel üles ja alla ronivad - ja siis veel üksteist õlgadel või selja peal hoiavad... Huhh - aga äge oli!
Tegelen hispaania keelega jõudu mööda, kuigi see on kangesti keeruline, sest ümberringi on kõik katalaani keeles. Kordan nüüd hoolega üle ka kõike seni õpitut ja tuletan sõnavara meelde. Vestlustest hakkan üha rohkem aru saama. Samas on nii kohutavalt arusaamatult raske endal suud lahti teha. Lausa paanikahoog tuleb kui peab täislauseid moodustama hakkama - isegi siis kui seda isekeskis teha, mitte võõrastega rääkida püüdes. Ma väga loodan, et ma sellest rääkimiskrambist üle saan!
Homme algab töö!
Tuesday, August 24, 2010
kohal
Jõudsime kenasti kohale. Auto teeb küll üha hullemat häält, nagu otsustanuks lendu tõusta. Aga siiani on vastu pidanud.
Hästi soe on väljas - tõeline kuumalaine. Tänase öö magasin tähtede all viinamarjapõõsaste vahel - kiusatus oli lihtsalt nii suur ja katuse alla magama ei tõmmanud kohe kuidagi. Seega hommikune esimene liigutus oli sirutada käsi ja pista endale viinamari suhu.
Viinamarjad veel päris valmis ei ole, seega korjamine algab ehk nädala pärast alles. Jääb nädal rahulikku aega iseendaga olemiseks ja sisse elamiseks.
Kummalisi emotsioone tekitab see kohale jõudmine. Et kas ma tunnen seda nüüd Kohale Jõudmisena või siiski mitte. Kohati on tunne, et see Kohalejõudmise emotsioon oli pigem veel suurem autosse istudes. Et nüüd ma olen keeranud ennast õigele teerajale.
Aga igatahes on kõik hästi.
Hästi soe on väljas - tõeline kuumalaine. Tänase öö magasin tähtede all viinamarjapõõsaste vahel - kiusatus oli lihtsalt nii suur ja katuse alla magama ei tõmmanud kohe kuidagi. Seega hommikune esimene liigutus oli sirutada käsi ja pista endale viinamari suhu.
Viinamarjad veel päris valmis ei ole, seega korjamine algab ehk nädala pärast alles. Jääb nädal rahulikku aega iseendaga olemiseks ja sisse elamiseks.
Kummalisi emotsioone tekitab see kohale jõudmine. Et kas ma tunnen seda nüüd Kohale Jõudmisena või siiski mitte. Kohati on tunne, et see Kohalejõudmise emotsioon oli pigem veel suurem autosse istudes. Et nüüd ma olen keeranud ennast õigele teerajale.
Aga igatahes on kõik hästi.
Sunday, August 22, 2010
Lyonist
Istun Emily juures väikeses aiakeses , mis pikendab korteri elutoa õue, ja joon hommikukohvi... Emily askeldab köögis, et küpsetada meile hommikust quiche’d ja sealt tuleb imelist lõhna. Varsti asume teele Lõuna-Prantsusmaa poole.
Lyoni jõudes eile sai teekonnast 3000 km läbitud. Auto on senini kenasti vastu pidanud ja seltskond kah enam vähem (mõned tervisehädad mõnel, aga ei midagi liiga hullu). Politseil pole meiega seni samuti asja olnud.
Autoga sõit ei ole olnud liiga koormav, ega liiga hirmus - ei kiirteel, Alpides ega ka võõras suurlinnas (Jumal õnnista GPS’i).
Vahepealsed päevad on möödunud muljeid kogudes:
olen viinud ühe neegritüdruku Auswitchi koonduslaagrisse tema sünnipäeva puhul ning ise selle koondus (töö?) laagri üle vaadanud;
* olen sõitnud Saksamaa kiirteel 190km/h;
* olen käinud tõelises Saksa õllekas ning söönud ehtsaid Saksa vorstikesi tumeda õlle kõrvale;
* külastanud Zeppelini kodulinna Konstanz’i ja näinud päriselt lendamas üht zeppelini (ma arvasin, et selliseid pole maailmas enam järgi mujal kui vaid väikeste poiste entsüklopeediates fotode ja joonistena);
* olen nautinud varahommikust jalutuskäiku Euroopa suurima kose juures Shveitsis;
* olen sõitnud läbi Shveitsi kaunite mägimaastike (mismoodi nad küll tahavad, jaksavad ja teevad nii, et kõik lapikesed tühja maad on niidetud muruks – ka need mis asuvad suvalises kohas keset mäeküngast ja on vähemalt 45 kraadise nurga all??? Sai otsustatud sinna kindlasti seljakotiga tagasi minna). Shveitsi maastikud - metsatukkade vahele rohelisele murule on pikitud nukumajad mille vahel jalutavad lehmad;
* olen maganud Prantsusmaal Liman’i järve rannas tähtede all, ärganud ühes päikesetõusuga ning pärast väikest värskendavat ujumist, vettehüppetornis raamatut lugenud kuni teiste ärkamiseni;
* olen Eviani linnakeses nautinud imelist hommikusööki väikeses prantsuse kohvikus - süües sooja kitsejuustuga saiakest päikese paistel;
* ja nüüd olen nautinud Lyonis Emily võõrustamist, suurepärasest söögist kuni vanalinna tutvustava jalutuskäiguni ja Lyoni ööeluni pargipingil. See on teine linn peale Krakowit, mis mulle meeldinud on – nii oma olemuse, kui oma õhkkonna tõttu. Ja öö veetsin aias võrkkiiges ning see meeldis mulle nii väga, et küpses otsus soetada endalegi üks suur ja mõnus võrkkiik.
______________________________
Ma ise? Mõned päevad vahepeal olid täis tasakaalutust ja pidepunkti puudumist. Selline maa ja taeva vahel olemine koos mõtetega, mida ma ei taha mõelda ja mis ikkagi aegajalt kuidagi ligi hiilivad. Siis leidsin tasakaalu tagasi. Nagu täpp i peal on seda reisi saatmas Petrone raamat “Kas süda on ümmargune”. Eks minulgi on hetkel käsil teekond iseendani läbi maailma avastamise. Hästi palju äratundmist erinevates tegelastes ning tema korjatud elutarkustes ning elu õppetundides, mis on mul juba omandatud. Sellised eluvalikud ja käigud, mille kohta ei saa küsida, et aga miks sa siis pidid nii tegema – mille puhul on lihtsalt valitud tee ainuvõimalik - minule. Aga õnneks märksa vähem ebakindlust ja palju rohkem avastamisrõõmu. Juba tüki aega tagasi omaks võetud elutarkus, et õnnelik olemiseks vaata sügavale sisse ja otsusta mida sa tahad, siis tee nii – ja ära tunne süütunnet.
“Lasin maailma vabaks” nagu Petrone oma raamatus ühe tegelase suu läbi ütleb. Ja nii lihtsalt ongi – rõõmsalt uudistades, igast hetkest parimat võtta püüdes ja ilma koormavate ootuste, lootuste, muretsemise või süütundeta. On nagu on. Praegu igatahes on päris hästi kohe.
Lyoni jõudes eile sai teekonnast 3000 km läbitud. Auto on senini kenasti vastu pidanud ja seltskond kah enam vähem (mõned tervisehädad mõnel, aga ei midagi liiga hullu). Politseil pole meiega seni samuti asja olnud.
Autoga sõit ei ole olnud liiga koormav, ega liiga hirmus - ei kiirteel, Alpides ega ka võõras suurlinnas (Jumal õnnista GPS’i).
Vahepealsed päevad on möödunud muljeid kogudes:
olen viinud ühe neegritüdruku Auswitchi koonduslaagrisse tema sünnipäeva puhul ning ise selle koondus (töö?) laagri üle vaadanud;
* olen sõitnud Saksamaa kiirteel 190km/h;
* olen käinud tõelises Saksa õllekas ning söönud ehtsaid Saksa vorstikesi tumeda õlle kõrvale;
* külastanud Zeppelini kodulinna Konstanz’i ja näinud päriselt lendamas üht zeppelini (ma arvasin, et selliseid pole maailmas enam järgi mujal kui vaid väikeste poiste entsüklopeediates fotode ja joonistena);
* olen nautinud varahommikust jalutuskäiku Euroopa suurima kose juures Shveitsis;
* olen sõitnud läbi Shveitsi kaunite mägimaastike (mismoodi nad küll tahavad, jaksavad ja teevad nii, et kõik lapikesed tühja maad on niidetud muruks – ka need mis asuvad suvalises kohas keset mäeküngast ja on vähemalt 45 kraadise nurga all??? Sai otsustatud sinna kindlasti seljakotiga tagasi minna). Shveitsi maastikud - metsatukkade vahele rohelisele murule on pikitud nukumajad mille vahel jalutavad lehmad;
* olen maganud Prantsusmaal Liman’i järve rannas tähtede all, ärganud ühes päikesetõusuga ning pärast väikest värskendavat ujumist, vettehüppetornis raamatut lugenud kuni teiste ärkamiseni;
* olen Eviani linnakeses nautinud imelist hommikusööki väikeses prantsuse kohvikus - süües sooja kitsejuustuga saiakest päikese paistel;
* ja nüüd olen nautinud Lyonis Emily võõrustamist, suurepärasest söögist kuni vanalinna tutvustava jalutuskäiguni ja Lyoni ööeluni pargipingil. See on teine linn peale Krakowit, mis mulle meeldinud on – nii oma olemuse, kui oma õhkkonna tõttu. Ja öö veetsin aias võrkkiiges ning see meeldis mulle nii väga, et küpses otsus soetada endalegi üks suur ja mõnus võrkkiik.
______________________________
Ma ise? Mõned päevad vahepeal olid täis tasakaalutust ja pidepunkti puudumist. Selline maa ja taeva vahel olemine koos mõtetega, mida ma ei taha mõelda ja mis ikkagi aegajalt kuidagi ligi hiilivad. Siis leidsin tasakaalu tagasi. Nagu täpp i peal on seda reisi saatmas Petrone raamat “Kas süda on ümmargune”. Eks minulgi on hetkel käsil teekond iseendani läbi maailma avastamise. Hästi palju äratundmist erinevates tegelastes ning tema korjatud elutarkustes ning elu õppetundides, mis on mul juba omandatud. Sellised eluvalikud ja käigud, mille kohta ei saa küsida, et aga miks sa siis pidid nii tegema – mille puhul on lihtsalt valitud tee ainuvõimalik - minule. Aga õnneks märksa vähem ebakindlust ja palju rohkem avastamisrõõmu. Juba tüki aega tagasi omaks võetud elutarkus, et õnnelik olemiseks vaata sügavale sisse ja otsusta mida sa tahad, siis tee nii – ja ära tunne süütunnet.
“Lasin maailma vabaks” nagu Petrone oma raamatus ühe tegelase suu läbi ütleb. Ja nii lihtsalt ongi – rõõmsalt uudistades, igast hetkest parimat võtta püüdes ja ilma koormavate ootuste, lootuste, muretsemise või süütundeta. On nagu on. Praegu igatahes on päris hästi kohe.
Monday, August 16, 2010
Krakow
Lõunane pelmeenifestival
Jalutasime läbi sajuse linna kui kuskilt hakkas kostma muusikat. Lähemalt uurides selgus, et tegemist on pelmeenifestivaliga. Kümneid erisorte pelmeenidest ning kulutuurikava. Sõime pelmeene – pardilihaga, spinatiga, seentega, kapsaga, kirssidega, mustikatega, küüslaugukohupiimaga jne jne – osad praetud, osad keedetud.
Õhtu pubis juudi kvartalis
Krohvitud seinad, pisut laiguliseks värvitud. Seintel vanad mustvalged fotod – sellest ajast, kui pildi peale jäämiseks sätiti ennast mitu tundi ja siis tehti tähtis nägu pähe. Mõned neist perepildid, mõni pulmapilt, mõned vanad sõjapealikud... või lihtsalt kellegi vanaisad.
Ja siis hakkab mängima Edith Piafi plaat...
Järgmisel sellisel õhtul võtan kaasa oma visandimapi ja istun nurka maha – siis on adekvaatne põhjus jõllitada teisi inimesi - lihtsalt uudistamise mõttes. Ja no on asju, mis lihtsalt väärivad paberile panemist.
Hommik Visla jõe ääres
Ma armastan varahommikusi päikselisi tunde, kui tööinimesed sätivad oma päeva algust ja minusuguseid uitajaid on veel üsna vähe. Jõgi, mis öösel meenutas muinasjutuväravat, peegeldab päeval tõsiselt ja asiselt kaldaäärseid maju. Teisel pool kallast on ühel seinal graffiti– suur krokodill – nii hoole ja armastusega tehtud, et selleks pidi kuluma tunde... Krokodilli keha koosneb tähtedest – kahjuks sõnub jääb tabamatuks.
Maja ees tänaval, keset poriloiku, seisab tool ja tooli kõrval onu, kes ei suuda otsustada, mida täpselt edasi teha.
Turuplatsil keset juudi kvartalit on lett cd plaatidega vaid eelmise sajandi alguse ning keskpaiga jazzist ja bluesist...
Minust
Jahmatav tunne on olla nii, et ees on lõpmatus – kogu maailma ruum ja aeg. Aeg silma vaadata ja aeg tantsida vihmas, aeg rõõmu tunda ja tunda maailma lõhnu ning maitseid...
Thursday, August 12, 2010
Homme, juba homme...
Paljude inimeste tungival soovil alustan ma blogi kirjutamist - sellest, kuidas mul läheb ja sellest, kuidas ei lähe mitte...
Siit ma nüüd lähen - nelja tuule poole.
Taskud on tühjad ja silmad vaheldumisi säravad ja läigivad sinna hiilivatest pisaratest.
Suurem osa kallistusi on kallistatud, mõned on veel jäänud.
Suurem osa maalitud pilte on kingitud, mõni on veel üle anda ja mõni on alles südames ja vaja kõigepealt paberile panna, enne kui kinkida saab.
Ei, kahetsust ei ole, aga ikkagi on kuidagi märg, kui korraga ongi joon all pikal etapil mu elust. Olen püüdnud viimased kuud korraldada kõik nii, et mahajääjatele ei jääks üksnes varemed. Mõned tunnid tänasest päevast veel toimetamisi ja siis on joon all - millega olen hakkama saanud, on tehtud, millega mitte - jääb tegemata või teiste teha.
Oh ega ma ära ei kao. Ma ju ei lähe põgenedes. Ei põgene maailma eest, ega iseendagi eest. Lähen hoopis silmad pärani maailma uudistades.
Lähen naerdes ja nuttes, lähen armastades elu ja teades, et elul on varuks mulle veel igasuguseid aegu.
Lähen täie teadmisega, et kuskil ei oota mind roosamanna ja kerge elu.
Lähen täis otsustavust, sest sees on tunne, et nüüd on minu aeg minna - see on minu rada, mida mööda astuda - kõigi oma rõõmude ja muredega.
Lähen julgedes elada nii, nagu süda ütleb...
Mu sõbrad ja mu kallid - ega ma võõraks ei jää. Ärge teiegi jääge. Maailm on tänaseks nii pisike ja ümmargune pall (Euroopas on kõik paigad praktiliselt mõne lennutunni kaugusel) vaid ning internet toob sosinad kaugeltki hetkega kohale.
Siit ma nüüd lähen - nelja tuule poole.
Taskud on tühjad ja silmad vaheldumisi säravad ja läigivad sinna hiilivatest pisaratest.
Suurem osa kallistusi on kallistatud, mõned on veel jäänud.
Suurem osa maalitud pilte on kingitud, mõni on veel üle anda ja mõni on alles südames ja vaja kõigepealt paberile panna, enne kui kinkida saab.
Ei, kahetsust ei ole, aga ikkagi on kuidagi märg, kui korraga ongi joon all pikal etapil mu elust. Olen püüdnud viimased kuud korraldada kõik nii, et mahajääjatele ei jääks üksnes varemed. Mõned tunnid tänasest päevast veel toimetamisi ja siis on joon all - millega olen hakkama saanud, on tehtud, millega mitte - jääb tegemata või teiste teha.
Oh ega ma ära ei kao. Ma ju ei lähe põgenedes. Ei põgene maailma eest, ega iseendagi eest. Lähen hoopis silmad pärani maailma uudistades.
Lähen naerdes ja nuttes, lähen armastades elu ja teades, et elul on varuks mulle veel igasuguseid aegu.
Lähen täie teadmisega, et kuskil ei oota mind roosamanna ja kerge elu.
Lähen täis otsustavust, sest sees on tunne, et nüüd on minu aeg minna - see on minu rada, mida mööda astuda - kõigi oma rõõmude ja muredega.
Lähen julgedes elada nii, nagu süda ütleb...
Mu sõbrad ja mu kallid - ega ma võõraks ei jää. Ärge teiegi jääge. Maailm on tänaseks nii pisike ja ümmargune pall (Euroopas on kõik paigad praktiliselt mõne lennutunni kaugusel) vaid ning internet toob sosinad kaugeltki hetkega kohale.
Subscribe to:
Posts (Atom)