Lyonist

Istun Emily juures väikeses aiakeses , mis pikendab korteri elutoa õue, ja joon hommikukohvi... Emily askeldab köögis, et küpsetada meile hommikust quiche’d ja sealt tuleb imelist lõhna. Varsti asume teele Lõuna-Prantsusmaa poole.
Lyoni jõudes eile sai teekonnast 3000 km läbitud. Auto on senini kenasti vastu pidanud ja seltskond kah enam vähem (mõned tervisehädad mõnel, aga ei midagi liiga hullu). Politseil pole meiega seni samuti asja olnud.
Autoga sõit ei ole olnud liiga koormav, ega liiga hirmus - ei kiirteel, Alpides ega ka võõras suurlinnas (Jumal õnnista GPS’i).

Vahepealsed päevad on möödunud muljeid kogudes:
olen viinud ühe neegritüdruku Auswitchi koonduslaagrisse tema sünnipäeva puhul ning ise selle koondus (töö?) laagri üle vaadanud;
* olen sõitnud Saksamaa kiirteel 190km/h;
* olen käinud tõelises Saksa õllekas ning söönud ehtsaid Saksa vorstikesi tumeda õlle kõrvale;
* külastanud Zeppelini kodulinna Konstanz’i ja näinud päriselt lendamas üht zeppelini (ma arvasin, et selliseid pole maailmas enam järgi mujal kui vaid väikeste poiste entsüklopeediates fotode ja joonistena);
* olen nautinud varahommikust jalutuskäiku Euroopa suurima kose juures Shveitsis;
* olen sõitnud läbi Shveitsi kaunite mägimaastike (mismoodi nad küll tahavad, jaksavad ja teevad nii, et kõik lapikesed tühja maad on niidetud muruks – ka need mis asuvad suvalises kohas keset mäeküngast ja on vähemalt 45 kraadise nurga all??? Sai otsustatud sinna kindlasti seljakotiga tagasi minna). Shveitsi maastikud - metsatukkade vahele rohelisele murule on pikitud nukumajad mille vahel jalutavad lehmad;
* olen maganud Prantsusmaal Liman’i järve rannas tähtede all, ärganud ühes päikesetõusuga ning pärast väikest värskendavat ujumist, vettehüppetornis raamatut lugenud kuni teiste ärkamiseni;
* olen Eviani linnakeses nautinud imelist hommikusööki väikeses prantsuse kohvikus - süües sooja kitsejuustuga saiakest päikese paistel;
* ja nüüd olen nautinud Lyonis Emily võõrustamist, suurepärasest söögist kuni vanalinna tutvustava jalutuskäiguni ja Lyoni ööeluni pargipingil. See on teine linn peale Krakowit, mis mulle meeldinud on – nii oma olemuse, kui oma õhkkonna tõttu. Ja öö veetsin aias võrkkiiges ning see meeldis mulle nii väga, et küpses otsus soetada endalegi üks suur ja mõnus võrkkiik.
______________________________
Ma ise? Mõned päevad vahepeal olid täis tasakaalutust ja pidepunkti puudumist. Selline maa ja taeva vahel olemine koos mõtetega, mida ma ei taha mõelda ja mis ikkagi aegajalt kuidagi ligi hiilivad. Siis leidsin tasakaalu tagasi. Nagu täpp i peal on seda reisi saatmas Petrone raamat “Kas süda on ümmargune”. Eks minulgi on hetkel käsil teekond iseendani läbi maailma avastamise. Hästi palju äratundmist erinevates tegelastes ning tema korjatud elutarkustes ning elu õppetundides, mis on mul juba omandatud. Sellised eluvalikud ja käigud, mille kohta ei saa küsida, et aga miks sa siis pidid nii tegema – mille puhul on lihtsalt valitud tee ainuvõimalik - minule. Aga õnneks märksa vähem ebakindlust ja palju rohkem avastamisrõõmu. Juba tüki aega tagasi omaks võetud elutarkus, et õnnelik olemiseks vaata sügavale sisse ja otsusta mida sa tahad, siis tee nii – ja ära tunne süütunnet.
“Lasin maailma vabaks” nagu Petrone oma raamatus ühe tegelase suu läbi ütleb. Ja nii lihtsalt ongi – rõõmsalt uudistades, igast hetkest parimat võtta püüdes ja ilma koormavate ootuste, lootuste, muretsemise või süütundeta. On nagu on. Praegu igatahes on päris hästi kohe.