Tuesday, August 31, 2010

Täna veel pidu, homme algab töö

Tahan maalida seinale viinamarjalehti, aga õlivärve ei ole. Värvide vajadus muutus esimeseks poenimekirjas. Oleme kaks päeva nimekirju teinud, et mida ja kui palju vaja on elamisse – alates köögitarvetest kuni remondivahenditeni. Aga kuna lähimas linnakeses on aasta suurimad pidustused, siis tähendab see mh ka seda, et suur osa väikepoode (eriti sellised spetspoed, nagu kunstitarbed on) on kinni kuni peo lõpuni.

Ja noh, kui ma juba õlivärvide juurde otsaga jõuan, siis ilmselt tuleb järgmine kord Eestist kaasa tuua ka oma õlivärvikohver ja võib olla ka molbert. Eks ma siis hakkan lõpuks lisaks pastellidele ka õlivärvidega maalima...

Teine kõige tähtsam asi, mis tuleb kuidagi muretseda endale, on jalgratas. Nõudmised ei ole sealjuures eriti suured – tähtis on, et sõidaks. Võib olla olla õnnestub see Sanil mingitest vanadest ratastest kokku ehitada ja mina võin selle siis uhkeks maalida ☺ Siinne külavahel või maanteel sõitmine on muidugi oluliselt erinev senistest kogemustest - kuivõrd pinnamood on selline - üles alla, üleeeeess - allllaaa, üles, üles, üles jne. Kusjuures suurem osa käimisi kodu juurest on nii, et minek on valdavalt allamäge ja tagasi tuleb üles mäge ronida.

Pärast rannas viibimist, olid käsil põhjalikud elamise korrastus ja puhastustööd. Sai elamise kenaks ja asjad leidsid omale paiga, kus olla. Söögivarud on ka varutud - vastu tööhooaega. Rannalinnas käisime kaubanduskeskustes muud sööki ostmas ja laupäeval oli turupäev ning käisime turul köögivilja ostmas. Küla on vast 5km kaugusel mööda teed minnes. Püüdsin hoolega teed meelde jätta – aga kas hakkama sain, see selgub, kui on vaja esimest korda üksi minna ja tagasi ka jõuda.

Kaks (öö)päeva rannas oli üks targemaid asju, mis enda jaoks välja mõelda kuumalaine ajaks – kuigi tegelikult tingis selle N.I.E tegemise vajadus. Hispaanias nimelt peavad kõik inimesed olema nummerdatud. N.I.E on Hispaania poolt väljamaalaste antav nn isikuood vms. Aga bürokraatia Hispaania moodi on tase omaette. Hommikul kell üheksa jagatakse vastavas ametiasutuses Vilanovas 35 järjekorranumbrit õnnelikele, kellel võimaldatakse sel päeval ametniku palge ette pääseda. Esimesel päeval jõudsime kohale pisut enne kaheksat – ja õnnelike hulka ma ei pääsenud. Teisel hommikul olime kohal vast pool seitse ja makstes lisaks 10 eurot panka, saingi oma N.I.E kätte pool üksteist. Ilma selleta ei saa Hispaanias pangaarvetki avada, ega raamatukogu kaarti teha, rääkimata töölepingu sõlmimisest (mida on vaja juba viinamarjakorjamiseks) või muuks tähtsamaks.
Päike paistab, aga mitte enam nii lõõskavalt kui paar päeva tagasi. Päevane temperatuur on 25 kraadi, mitte enam 35 kraadi. Kuumalaine on selleks korraks õnneks möödas. On lihtsalt hea ja mõnus.

Olin kuus päeva ilma kohvita. Otsustasin, et kohvist loobumine on esimene muudatus, mis ma endaga teen. Üksikud hetked lõuna ajal on need, kui uni tikub silma – aga kuna pole vähimatki põhjust just siis asjalik olla ning siin on täiesti normaalne sisestat pidada, siis ma võingi oma une silmast ära uneleda. Aga eile öösel, kui pidu Vilafrancas venis hommikutundideni, võtsin siiski ühe kohvi, et vastu pidada. Nii põhimõtteline see minu kohvist loobumine ka nüüd ei ole. Tänasest jätkan kohvipausiga - näis kuidas see homme algaval tööhooajal toimib.
Kuigi, mis seal pattu salata, olen ma kohvi asendanud veinijookidega enda jaoks :)

Teine asi on söök. Ma loodan et ma olen igaveseks pääsenud kartuli-liha menüüst. Söön salateid, mereande, kala ja külma tomatisuppi jne Taevalik! Kuigi siinne suur häda paistab olema väga suur saiasöömine. Ma loodan, et ma sellesse lõksu ei lange omadega - kuigi vorstid on siin ju jumalikud ja juustuvalikust ma ei räägigi.

Ja nüüd siis peost! Siin on käsil külapidude ja linnapidude suurhooaeg. Praktiliselt iga nädal toimub lähikonnas mõni. Peod kestavad tavaliselt ca nädal aega jutti. Eile käisin vaatamas Vilafranca's Püha Felixi protsessiooni - kus Felixi kuju viidi kirikusse. Suure show kulminatsiooniks oli kuradikeste tants ja tohutu tulevärk igalt poolt - muu hulgas tuld purskavad lohega. Sellele järgnes arvukalt (tasuta) kontserte hommikuni linna erinevates vaba õhu kontserdipaikades. Jäime ühe sõbra juurde ööseks (kui neid varajasi hommikutunde enam ööks nimetada kõlbab) ning pärast ärkamist ja enne koju tulekut, seadsime sammud taas linna. Tänase päeva suursündmused olid inimtornid, mis on siinne rahvussport. Ehk siis all jämedad mehed, keskel jõulised kui õlbukesed poisid, tütarlapsed ja otsas pisike piiga ratsakiiver peas mitmekümne meetri kõrgusel ilma igasuguste julgestusköite või muu selliseta. Torne ehitatakse tohutu kõrgeteks ja mitmetel erinevatel moodustel. Vaatasime ühe trupi esinemist. Ligi poole tunni jooksul ehitati vist ca 6 erinevat torni. Tuletasin meelde, kui raske oli minul oma vana paks kere süsta peale vedida - ja siis vaatasin inimesi, kes käbeda ahvi kombel üles ja alla ronivad - ja siis veel üksteist õlgadel või selja peal hoiavad... Huhh - aga äge oli!

Tegelen hispaania keelega jõudu mööda, kuigi see on kangesti keeruline, sest ümberringi on kõik katalaani keeles. Kordan nüüd hoolega üle ka kõike seni õpitut ja tuletan sõnavara meelde. Vestlustest hakkan üha rohkem aru saama. Samas on nii kohutavalt arusaamatult raske endal suud lahti teha. Lausa paanikahoog tuleb kui peab täislauseid moodustama hakkama - isegi siis kui seda isekeskis teha, mitte võõrastega rääkida püüdes. Ma väga loodan, et ma sellest rääkimiskrambist üle saan!

Homme algab töö!

No comments:

Post a Comment