Thursday, August 12, 2010

Homme, juba homme...

Paljude inimeste tungival soovil alustan ma blogi kirjutamist - sellest, kuidas mul läheb ja sellest, kuidas ei lähe mitte...

Siit ma nüüd lähen - nelja tuule poole.
Taskud on tühjad ja silmad vaheldumisi säravad ja läigivad sinna hiilivatest pisaratest.
Suurem osa kallistusi on kallistatud, mõned on veel jäänud.

Suurem osa maalitud pilte on kingitud, mõni on veel üle anda ja mõni on alles südames ja vaja kõigepealt paberile panna, enne kui kinkida saab.

Ei, kahetsust ei ole, aga ikkagi on kuidagi märg, kui korraga ongi joon all pikal etapil mu elust. Olen püüdnud viimased kuud korraldada kõik nii, et mahajääjatele ei jääks üksnes varemed. Mõned tunnid tänasest päevast veel toimetamisi ja siis on joon all - millega olen hakkama saanud, on tehtud, millega mitte - jääb tegemata või teiste teha.

Oh ega ma ära ei kao. Ma ju ei lähe põgenedes. Ei põgene maailma eest, ega iseendagi eest. Lähen hoopis silmad pärani maailma uudistades.
Lähen naerdes ja nuttes, lähen armastades elu ja teades, et elul on varuks mulle veel igasuguseid aegu.
Lähen täie teadmisega, et kuskil ei oota mind roosamanna ja kerge elu.
Lähen täis otsustavust, sest sees on tunne, et nüüd on minu aeg minna - see on minu rada, mida mööda astuda - kõigi oma rõõmude ja muredega.
Lähen julgedes elada nii, nagu süda ütleb...

Mu sõbrad ja mu kallid - ega ma võõraks ei jää. Ärge teiegi jääge. Maailm on tänaseks nii pisike ja ümmargune pall (Euroopas on kõik paigad praktiliselt mõne lennutunni kaugusel) vaid ning internet toob sosinad kaugeltki hetkega kohale.

5 comments:

  1. ahjaa, mõtled, et kes see mirrer on... it's me, Evely ;)

    ReplyDelete
  2. Olen imetlenud alati neid, kes suudavad otsustavalt pöörata uue lehekülje elus ning minna jahtima ammu igatsetud unistust või ehk pelgalt kujutlust unistusest... Inimesi,kes teavad, et nad on kuhugi teel ning teavad, et see teekond ei saa kerge olema. Ent see on nende teekond, täis naeru, pisaraid, soove, unistusi, pettumusi, avastusi... Keegi ei tea, kuhu need avastamist vajavad rajad välja viivad, kuid neis on alati salapära, ootus ning enese leidmine...

    Soovin Sulle tuult tiibadesse, naeratust huultele ning usku endasse.
    ÜKS SUUR KALLI KAH:)

    ReplyDelete