Kuu aega kestnud reis on selleks korraks ühel pool. Pool aega veetsime Andaluusias ja pool Marokos.
Andaluusiast jäävad kõige soojemad (sõna otseses mõttes) mälestused Santa Fe lähedal asuvatest kuumavee allikatest – kuhu mitme juhuse (sh rahakoti kaotus ja Granada tänaval juhuslikult tekkinud tutvus poisiga, kes meisterdas vanades coca-cola purkidest autosid ja lennukeid) kokkulangemise tõttu sattusime ja kuhu kohe päris mitmeks päevaks pidama jäime. Kunagi ammu olla üritatud sealt naftat otsida ja nafta asemel purskus maasügavikust kuum väävline vesi. Sinna on kaevatud basseinid nüüd, mis on vabakasutuses kohalikele ja kõigile teistele, kellel õnnestub neist teada saada ja (tähistamata) koht üles leida...
Kuigi Granada ise oli samuti koht, mis kuidagi hinge jäi – kõigi oma sõbralike koertega ja pisut “karvasema” seltskonnaga tänaval liikumas ning muidugi Alhambra aiad. Ööbisime mäekünkal, mille vastas klõpsusid igal õhtul flamencorütmid ja millel oli otsevaade Alhambra ilule. Tunne on, et Granadal (ja selle lähedal asuvatel mägedel, kuhu me ei jõudnudki) on üht teist veel pakkuda ja sinna kanti võiks tagasi minna.
Siis tuli Aafrika. Alustasime Hispaaniale kuuluvast Ceuta linnast, mis oli armas linnake, purskkaeve täis ja kus tegime vahva 11km matka ümber poolsaare – vaadates kuidas Vahemeri ookeaniks üle läheb ning kuulates, kas ei kostu sireenide laulu kohast, kus nad antiikajal meremehi hullutasid.
Maapiiri ületamine Marokosse oli elamus omaette – lennukiga tulles-minnes on see piiriületus tavapäraselt steriilne, aga maapiir on hooooopis teine asi. Esiteks selgus, et Hispaania ja Maroko suhted on keerulised ja ühistransport liigub vaid nii, et Ceuta linnas saab sõita piirini ja siis tuleb jala piir ületada ning teisel pool piiri endale takso kaubelda, mis asustatud kohta viib. Piiril käib kauplemine – ostetakse-müüakse ja viiakse üle piiri mõlemat pidi igasuguseid asju kohutavates kogustes. Piiri ületamiseks tuleb ka jalakäijatel saada passi tempel autotee ääres olevast piiriputkast – ja siis seista teise järjekorda, et üle piiri saada. Teisel pool piiri ründavad taksojuhtide hordid – kauplesime oma sõiduhinna kaks korda alla – istudes vahepeal juba teise taksosse demonstratiivselt jms.
Mis me siis tegime Marokos? Vaatasime mõnda linna ja ekslesime üksteisest väga erinevates vanalinnades; uudistasime käsitööndust; matkasime mägedes; külastasime õietolmutööstust koos demonstratsioonesinemisega tootmisprotsessist ja tootenäidiste jagamisega (piletihind kattis kõik piisavalt); jalutasime musta liivaga, imeilusal ja täiesti tühjal sügisesel Vahemere rannal; tutvusime Hispaania valduses olevate kividega Maroko rannikul (konkreetselt kivihunnikud, mille peal lehvib uhkelt Hispaania lipp); pidasime pikniku 800 aastaste seedrimändide all, toites pihust ahve; saime näpunäiteid mismoodi viigimarjast alkoholi toota ja tegime-nägime veel palju muudki põnevat.
Marokost kirjutan millalgi pikemalt, aga üldmulje – üllatas positiivselt. Ma olen paar korda käinud Tuneesias ja Egiptuses ja ootasin midagi sarnast. Aga Maroko on hoopis erinev – märksa vähem pealetükkiv, meeldiv, sõbralik ja rahulik.
Reisi üldmulje oli selline, et ei olnud ühtegi sellist wow elamust, mis varjutaks kõik muu. Aga samas oli igal päeval oma rosin – midagi sellist väga erilist ja suur osa nendest rosinatest tuli täiesti ootamatutest kohtadest ja täiesti ootamatul viisil.
Kas soovitaks teistelegi sihtkohana Marokot? Kindlasti – eriti neile, kellele meeldib matkata ja loodust nautida. Kas mõttes mõlgub endal veel tagasi minna? Ikka – järgmine kord paremate teadmistega ja veel vahvamaid asju ette võttes. Ideena on õhus näiteks võimalus osta Azrou berberiturult endale eesel ja teha sellega paarinädalane tripp mägedes ning pärast turul oma eesel uuesti maha müüa... Näis, millal mõtted teoks saavad – maailmas on ju nii kohutavalt palju paiku, mis kutsuvad (või tagasi kutsuvad).
Aga hetkel – reisimine neelas ära peaaegu kogu viinamarjadega teenitud raha (hoolimata üsna rangest eelarvest ja võimalikult vähe kulutamisest), nii et nüüd tuleb kiiresti midagi välja mõelda, et nälg näpistama ei hakkaks...
No comments:
Post a Comment