Tuli meile mõned nädalad tagasi ukse taha koer. Vaeseke oli nii hirmul ja nii näljas - sõi suisa kõrvitsa koori.
Toitsime teda pisut ja kohtlesime kenasti - kuidas sa ikka paha oled kutsikakese vastu... Aga panna pole teda ju kuhugi. No iseenesest ju võiks viia loomaarstile ja lasta ära vaktsineeriad ja kiibi sisse panna ja osta koeratoitu teisele - aga liikuva eluviisiga, nagu me oleme - pidevalt pikemalt ära (varsti kuuks ajaks Eestis...)
Püüdsime küll otsida inimest, kes ehk võiks koera tahta - aga ainukese lahendusena leidsime, et tuleb koer varjupaika viia. Täna jalutasime ca 15km, et koera varjupaika viia. Kohapeal selgus, et esiteks on varjupaik on avatud vaid hommikuti ja teiseks tuleb koera sinna viimiseks minna ja võtta oma regiooni politseist hulkuva koera tõend - sest siis varjupaik teab, millisele omavalitsusele esitada arve.
Nüüd siis on koer sõbra rõdul ja rattaid käima lükatud, et politsei tõend hankida ja homme läheme uuele ringile.
Monday, February 7, 2011
Tuesday, January 11, 2011
uusaastatervitus vabandustega
Tere sõbrad.
Tean tean, olen teid hooletusse jätnud ja infopuudusesse.
Selleks on mitmeid põhjuseid, aga peamine on ilmselt ikkagi puhtakujuline laiskus.
Aga muude põhjuste hulgas on üks peamisi see, et jäin oma kallist läpakast ilma ja ühe sellega varastati kodust ära ka teine läpakas ja modem ja kõik muu, millega oli võimalik internetti ühenduda. Ainuke võimalus internetti saada oli mõnele sõbrale külla minna või külaraamatukokku (jalutuskäik ca 45min).
Nüüd on meil uus arvuti ja võimalus uuesti internetituda.
Kuidas ma siis muidu elan?
Vaikselt ja rahulikult. Valdava osa ajast olen niisama olnud - kokanud, maalinud, raamatuid lugenud ja lihtsalt aja maha võtnud. Siin võtab elamine ise nii mõnusalt palju aega, et ega igav ei ole.
Turul ja poes käik ca korra nädalas - ca 4-5 tundi. Sellest 2x45min läheb lihtsalt kohale jõudmise peale ja tagasituleku peale.
Teise külla veini järgi minek ca 3h edasi tagasi.
Joogivee toomine mäe otsas asuvast külast ca 1h.
Ahju kütmine, söögi tegemine ja muud majapidamistoimetused...
Nüüd hakkasin ajutiselt ka tööd tegema uuesti - lõikan viinamarjade oksi.
Kusjuures söögi tegemisest ja söömisest on lõpuks ometi saanud nautimisväärselt suur osa minu elust. Teen ise süüa ja tehakse mulle rõõmuks - igasuguseid imepäraseid asju. Minu menüüsse on lisandunud hulgaliselt uusi ja huvitavaid puu- ning juurvilju ja ka mereande. Meelelahutuse mõttes tegin jõuluks ka piparkooke. Siin selliseid asju üldse ei tunta. Kohalikud jõulumaiustused on mingid omamoodi searasvaga tehtud magusad pätsikesed erinevate maitsetega ja siis veel erinevad halvaataolised massid. Piparkookide tegemiseks otsisin retsepti ja siis ajasime pool detsembrit vajalikke maitseaineid kokku - kõige keerulisem oli kardemoniga, mille lõpuks hingehinna eest ühest ökopoest ostsime, kuhu see meie jaoks spetsiaalselt telliti. Aga minu piparkoogid on olnud menukad kõigi seas, keda nendega on kostitatud.
Katalaani jõulukommetest veel natuke:
* lapsed saavad kingitusi mitte jõululaupäeval, vaid kolmekuningapäeval, kui kolm kuningat need toovad. Kolm kuningat tulevad ka päriselt igasse linna ja külla ning jagavad karamelle.
* jõulude ajal etendatakse igal pool elusaid kompositsioone jeesuse sünnist - ehk siis külarahva hulgast välja valitud mängivad püha perekonda vastavas riietuses.
* kodus on puupakk, millele on nägu ette tehtud ja jalad all ning tagapool kommidega täidetud kott. Lapsed peksavad pakku kaigastega ja laulavad umbes sellist laulu, et kaka kaka hästi, kui ei kaka saad veel tappa...
* tähtis tegelane jõulukompositsioonides püha perekonna kõrval - aga ka mujal aastavahetusega seotud värkides on caganer - ehk sittuja. Mina puutusin sellega kokku kaubanduskeskuses Barcelonas, kus oli avaras hallis caganeri kuju, mis oli nii suur, et ulatus läbi kahe korruse. See on mees, kes kükitab ja kellel on püksid alla lastud ja kakab. Caganeri kuju juures oli selges inglise keeles selgitus, et see katalaani komme võib turistidele küll imelik tunduda, aga asjal on sügav sisu. Et elu parem oleks, on mõtet kogu sitt jätta vanasse aastasse ja minna puhta ja muretu tundega uude...
Igal aastal toodetakse neid erinevate nägudega aktuaalsetel teemadel - poliitikud jms, kes on "silma paistnud" suurepäraste saavutustega ja inimesed ostavad neid vastavalt enda maitsele oma kodustesse jõulukompositsioonidesse.
Jõulude ajal käisin sõprade juures külas, kus oli suur jõululõuna kogu suguvõsale. Vahva üritus oli ja toredad inimesed - kuigi ma katalaanikeelsest jutust veel eriti midagi aru ei saa. Kohalik traditsiooniline jõuluroog on kana/kuke supp.
Aastaavahetuse ajal siin ilutulestikku ei ole. Siin on ilutulestik peaaegu igal muul juhul - igal külapidustusel ja eriti uhke on jaanipäeval. Aga aastavahetusel kogunevad kõik teleri ette ja kui siis on 12 kellalööki, siis süüakse iga löögi ajal üks viinamari. Poest saab osta isegi spetsiaalseid pakendeid 12 viinamarjaga ja teleris uudistes üks tädi millalgi detsembris rääkis kui vastustusrikas töö tal on, sest kui mõnes pakendis peaks kogemata olema nt 11 viinamarja ja inimesel jääb üks söömata, siis tuleb sellel inimesel õnnetu aasta...
Üks teema on veel, millest ma võin rääkida ilmselt sama palju kui inglased - ehk siis ilm (no teest ka muidugi, aga sellega ma teid ei tüüta). Igatahes ilmaga on siin nii, et käesoleval hetkel on mõnus - päeval ca 15-17 kraadi varjus. Üldiselt on päevad päikselised ja tuulevarjus võib lausa päevitada. Aga on olnud ka päevi, kui öösel on -5 ja päeval napilt 6 ning lisaks puhub vinge tuul. Ja kuna siin ei lähe kunagi nii külmaks kui Eestis, siis kodudes üldiselt eriti häid küttesüsteeme pole - kamin toanurgas ja kogu lugu... Õnneks on meie elamine pisike ja ahi kütab selle kenasti soojaks, kui kogu aeg puid alla uhada. Külmadel päevadel hangub mu mõistus ja tegutsemisvõime ja istun ahju juures ning joon teed. Soojad päevad jälle lepitavad talvega ära.
Kallistan teid kõiki
Ingrid
Tean tean, olen teid hooletusse jätnud ja infopuudusesse.
Selleks on mitmeid põhjuseid, aga peamine on ilmselt ikkagi puhtakujuline laiskus.
Aga muude põhjuste hulgas on üks peamisi see, et jäin oma kallist läpakast ilma ja ühe sellega varastati kodust ära ka teine läpakas ja modem ja kõik muu, millega oli võimalik internetti ühenduda. Ainuke võimalus internetti saada oli mõnele sõbrale külla minna või külaraamatukokku (jalutuskäik ca 45min).
Nüüd on meil uus arvuti ja võimalus uuesti internetituda.
Kuidas ma siis muidu elan?
Vaikselt ja rahulikult. Valdava osa ajast olen niisama olnud - kokanud, maalinud, raamatuid lugenud ja lihtsalt aja maha võtnud. Siin võtab elamine ise nii mõnusalt palju aega, et ega igav ei ole.
Turul ja poes käik ca korra nädalas - ca 4-5 tundi. Sellest 2x45min läheb lihtsalt kohale jõudmise peale ja tagasituleku peale.
Teise külla veini järgi minek ca 3h edasi tagasi.
Joogivee toomine mäe otsas asuvast külast ca 1h.
Ahju kütmine, söögi tegemine ja muud majapidamistoimetused...
Nüüd hakkasin ajutiselt ka tööd tegema uuesti - lõikan viinamarjade oksi.
Kusjuures söögi tegemisest ja söömisest on lõpuks ometi saanud nautimisväärselt suur osa minu elust. Teen ise süüa ja tehakse mulle rõõmuks - igasuguseid imepäraseid asju. Minu menüüsse on lisandunud hulgaliselt uusi ja huvitavaid puu- ning juurvilju ja ka mereande. Meelelahutuse mõttes tegin jõuluks ka piparkooke. Siin selliseid asju üldse ei tunta. Kohalikud jõulumaiustused on mingid omamoodi searasvaga tehtud magusad pätsikesed erinevate maitsetega ja siis veel erinevad halvaataolised massid. Piparkookide tegemiseks otsisin retsepti ja siis ajasime pool detsembrit vajalikke maitseaineid kokku - kõige keerulisem oli kardemoniga, mille lõpuks hingehinna eest ühest ökopoest ostsime, kuhu see meie jaoks spetsiaalselt telliti. Aga minu piparkoogid on olnud menukad kõigi seas, keda nendega on kostitatud.
Katalaani jõulukommetest veel natuke:
* lapsed saavad kingitusi mitte jõululaupäeval, vaid kolmekuningapäeval, kui kolm kuningat need toovad. Kolm kuningat tulevad ka päriselt igasse linna ja külla ning jagavad karamelle.
* jõulude ajal etendatakse igal pool elusaid kompositsioone jeesuse sünnist - ehk siis külarahva hulgast välja valitud mängivad püha perekonda vastavas riietuses.
* kodus on puupakk, millele on nägu ette tehtud ja jalad all ning tagapool kommidega täidetud kott. Lapsed peksavad pakku kaigastega ja laulavad umbes sellist laulu, et kaka kaka hästi, kui ei kaka saad veel tappa...
* tähtis tegelane jõulukompositsioonides püha perekonna kõrval - aga ka mujal aastavahetusega seotud värkides on caganer - ehk sittuja. Mina puutusin sellega kokku kaubanduskeskuses Barcelonas, kus oli avaras hallis caganeri kuju, mis oli nii suur, et ulatus läbi kahe korruse. See on mees, kes kükitab ja kellel on püksid alla lastud ja kakab. Caganeri kuju juures oli selges inglise keeles selgitus, et see katalaani komme võib turistidele küll imelik tunduda, aga asjal on sügav sisu. Et elu parem oleks, on mõtet kogu sitt jätta vanasse aastasse ja minna puhta ja muretu tundega uude...
Igal aastal toodetakse neid erinevate nägudega aktuaalsetel teemadel - poliitikud jms, kes on "silma paistnud" suurepäraste saavutustega ja inimesed ostavad neid vastavalt enda maitsele oma kodustesse jõulukompositsioonidesse.
Jõulude ajal käisin sõprade juures külas, kus oli suur jõululõuna kogu suguvõsale. Vahva üritus oli ja toredad inimesed - kuigi ma katalaanikeelsest jutust veel eriti midagi aru ei saa. Kohalik traditsiooniline jõuluroog on kana/kuke supp.
Aastaavahetuse ajal siin ilutulestikku ei ole. Siin on ilutulestik peaaegu igal muul juhul - igal külapidustusel ja eriti uhke on jaanipäeval. Aga aastavahetusel kogunevad kõik teleri ette ja kui siis on 12 kellalööki, siis süüakse iga löögi ajal üks viinamari. Poest saab osta isegi spetsiaalseid pakendeid 12 viinamarjaga ja teleris uudistes üks tädi millalgi detsembris rääkis kui vastustusrikas töö tal on, sest kui mõnes pakendis peaks kogemata olema nt 11 viinamarja ja inimesel jääb üks söömata, siis tuleb sellel inimesel õnnetu aasta...
Üks teema on veel, millest ma võin rääkida ilmselt sama palju kui inglased - ehk siis ilm (no teest ka muidugi, aga sellega ma teid ei tüüta). Igatahes ilmaga on siin nii, et käesoleval hetkel on mõnus - päeval ca 15-17 kraadi varjus. Üldiselt on päevad päikselised ja tuulevarjus võib lausa päevitada. Aga on olnud ka päevi, kui öösel on -5 ja päeval napilt 6 ning lisaks puhub vinge tuul. Ja kuna siin ei lähe kunagi nii külmaks kui Eestis, siis kodudes üldiselt eriti häid küttesüsteeme pole - kamin toanurgas ja kogu lugu... Õnneks on meie elamine pisike ja ahi kütab selle kenasti soojaks, kui kogu aeg puid alla uhada. Külmadel päevadel hangub mu mõistus ja tegutsemisvõime ja istun ahju juures ning joon teed. Soojad päevad jälle lepitavad talvega ära.
Kallistan teid kõiki
Ingrid
Tuesday, November 2, 2010
Tagasi Kataloonias!
Kuu aega kestnud reis on selleks korraks ühel pool. Pool aega veetsime Andaluusias ja pool Marokos.
Andaluusiast jäävad kõige soojemad (sõna otseses mõttes) mälestused Santa Fe lähedal asuvatest kuumavee allikatest – kuhu mitme juhuse (sh rahakoti kaotus ja Granada tänaval juhuslikult tekkinud tutvus poisiga, kes meisterdas vanades coca-cola purkidest autosid ja lennukeid) kokkulangemise tõttu sattusime ja kuhu kohe päris mitmeks päevaks pidama jäime. Kunagi ammu olla üritatud sealt naftat otsida ja nafta asemel purskus maasügavikust kuum väävline vesi. Sinna on kaevatud basseinid nüüd, mis on vabakasutuses kohalikele ja kõigile teistele, kellel õnnestub neist teada saada ja (tähistamata) koht üles leida...
Kuigi Granada ise oli samuti koht, mis kuidagi hinge jäi – kõigi oma sõbralike koertega ja pisut “karvasema” seltskonnaga tänaval liikumas ning muidugi Alhambra aiad. Ööbisime mäekünkal, mille vastas klõpsusid igal õhtul flamencorütmid ja millel oli otsevaade Alhambra ilule. Tunne on, et Granadal (ja selle lähedal asuvatel mägedel, kuhu me ei jõudnudki) on üht teist veel pakkuda ja sinna kanti võiks tagasi minna.
Siis tuli Aafrika. Alustasime Hispaaniale kuuluvast Ceuta linnast, mis oli armas linnake, purskkaeve täis ja kus tegime vahva 11km matka ümber poolsaare – vaadates kuidas Vahemeri ookeaniks üle läheb ning kuulates, kas ei kostu sireenide laulu kohast, kus nad antiikajal meremehi hullutasid.
Maapiiri ületamine Marokosse oli elamus omaette – lennukiga tulles-minnes on see piiriületus tavapäraselt steriilne, aga maapiir on hooooopis teine asi. Esiteks selgus, et Hispaania ja Maroko suhted on keerulised ja ühistransport liigub vaid nii, et Ceuta linnas saab sõita piirini ja siis tuleb jala piir ületada ning teisel pool piiri endale takso kaubelda, mis asustatud kohta viib. Piiril käib kauplemine – ostetakse-müüakse ja viiakse üle piiri mõlemat pidi igasuguseid asju kohutavates kogustes. Piiri ületamiseks tuleb ka jalakäijatel saada passi tempel autotee ääres olevast piiriputkast – ja siis seista teise järjekorda, et üle piiri saada. Teisel pool piiri ründavad taksojuhtide hordid – kauplesime oma sõiduhinna kaks korda alla – istudes vahepeal juba teise taksosse demonstratiivselt jms.
Mis me siis tegime Marokos? Vaatasime mõnda linna ja ekslesime üksteisest väga erinevates vanalinnades; uudistasime käsitööndust; matkasime mägedes; külastasime õietolmutööstust koos demonstratsioonesinemisega tootmisprotsessist ja tootenäidiste jagamisega (piletihind kattis kõik piisavalt); jalutasime musta liivaga, imeilusal ja täiesti tühjal sügisesel Vahemere rannal; tutvusime Hispaania valduses olevate kividega Maroko rannikul (konkreetselt kivihunnikud, mille peal lehvib uhkelt Hispaania lipp); pidasime pikniku 800 aastaste seedrimändide all, toites pihust ahve; saime näpunäiteid mismoodi viigimarjast alkoholi toota ja tegime-nägime veel palju muudki põnevat.
Marokost kirjutan millalgi pikemalt, aga üldmulje – üllatas positiivselt. Ma olen paar korda käinud Tuneesias ja Egiptuses ja ootasin midagi sarnast. Aga Maroko on hoopis erinev – märksa vähem pealetükkiv, meeldiv, sõbralik ja rahulik.
Reisi üldmulje oli selline, et ei olnud ühtegi sellist wow elamust, mis varjutaks kõik muu. Aga samas oli igal päeval oma rosin – midagi sellist väga erilist ja suur osa nendest rosinatest tuli täiesti ootamatutest kohtadest ja täiesti ootamatul viisil.
Kas soovitaks teistelegi sihtkohana Marokot? Kindlasti – eriti neile, kellele meeldib matkata ja loodust nautida. Kas mõttes mõlgub endal veel tagasi minna? Ikka – järgmine kord paremate teadmistega ja veel vahvamaid asju ette võttes. Ideena on õhus näiteks võimalus osta Azrou berberiturult endale eesel ja teha sellega paarinädalane tripp mägedes ning pärast turul oma eesel uuesti maha müüa... Näis, millal mõtted teoks saavad – maailmas on ju nii kohutavalt palju paiku, mis kutsuvad (või tagasi kutsuvad).
Aga hetkel – reisimine neelas ära peaaegu kogu viinamarjadega teenitud raha (hoolimata üsna rangest eelarvest ja võimalikult vähe kulutamisest), nii et nüüd tuleb kiiresti midagi välja mõelda, et nälg näpistama ei hakkaks...
Andaluusiast jäävad kõige soojemad (sõna otseses mõttes) mälestused Santa Fe lähedal asuvatest kuumavee allikatest – kuhu mitme juhuse (sh rahakoti kaotus ja Granada tänaval juhuslikult tekkinud tutvus poisiga, kes meisterdas vanades coca-cola purkidest autosid ja lennukeid) kokkulangemise tõttu sattusime ja kuhu kohe päris mitmeks päevaks pidama jäime. Kunagi ammu olla üritatud sealt naftat otsida ja nafta asemel purskus maasügavikust kuum väävline vesi. Sinna on kaevatud basseinid nüüd, mis on vabakasutuses kohalikele ja kõigile teistele, kellel õnnestub neist teada saada ja (tähistamata) koht üles leida...
Kuigi Granada ise oli samuti koht, mis kuidagi hinge jäi – kõigi oma sõbralike koertega ja pisut “karvasema” seltskonnaga tänaval liikumas ning muidugi Alhambra aiad. Ööbisime mäekünkal, mille vastas klõpsusid igal õhtul flamencorütmid ja millel oli otsevaade Alhambra ilule. Tunne on, et Granadal (ja selle lähedal asuvatel mägedel, kuhu me ei jõudnudki) on üht teist veel pakkuda ja sinna kanti võiks tagasi minna.
Siis tuli Aafrika. Alustasime Hispaaniale kuuluvast Ceuta linnast, mis oli armas linnake, purskkaeve täis ja kus tegime vahva 11km matka ümber poolsaare – vaadates kuidas Vahemeri ookeaniks üle läheb ning kuulates, kas ei kostu sireenide laulu kohast, kus nad antiikajal meremehi hullutasid.
Maapiiri ületamine Marokosse oli elamus omaette – lennukiga tulles-minnes on see piiriületus tavapäraselt steriilne, aga maapiir on hooooopis teine asi. Esiteks selgus, et Hispaania ja Maroko suhted on keerulised ja ühistransport liigub vaid nii, et Ceuta linnas saab sõita piirini ja siis tuleb jala piir ületada ning teisel pool piiri endale takso kaubelda, mis asustatud kohta viib. Piiril käib kauplemine – ostetakse-müüakse ja viiakse üle piiri mõlemat pidi igasuguseid asju kohutavates kogustes. Piiri ületamiseks tuleb ka jalakäijatel saada passi tempel autotee ääres olevast piiriputkast – ja siis seista teise järjekorda, et üle piiri saada. Teisel pool piiri ründavad taksojuhtide hordid – kauplesime oma sõiduhinna kaks korda alla – istudes vahepeal juba teise taksosse demonstratiivselt jms.
Mis me siis tegime Marokos? Vaatasime mõnda linna ja ekslesime üksteisest väga erinevates vanalinnades; uudistasime käsitööndust; matkasime mägedes; külastasime õietolmutööstust koos demonstratsioonesinemisega tootmisprotsessist ja tootenäidiste jagamisega (piletihind kattis kõik piisavalt); jalutasime musta liivaga, imeilusal ja täiesti tühjal sügisesel Vahemere rannal; tutvusime Hispaania valduses olevate kividega Maroko rannikul (konkreetselt kivihunnikud, mille peal lehvib uhkelt Hispaania lipp); pidasime pikniku 800 aastaste seedrimändide all, toites pihust ahve; saime näpunäiteid mismoodi viigimarjast alkoholi toota ja tegime-nägime veel palju muudki põnevat.
Marokost kirjutan millalgi pikemalt, aga üldmulje – üllatas positiivselt. Ma olen paar korda käinud Tuneesias ja Egiptuses ja ootasin midagi sarnast. Aga Maroko on hoopis erinev – märksa vähem pealetükkiv, meeldiv, sõbralik ja rahulik.
Reisi üldmulje oli selline, et ei olnud ühtegi sellist wow elamust, mis varjutaks kõik muu. Aga samas oli igal päeval oma rosin – midagi sellist väga erilist ja suur osa nendest rosinatest tuli täiesti ootamatutest kohtadest ja täiesti ootamatul viisil.
Kas soovitaks teistelegi sihtkohana Marokot? Kindlasti – eriti neile, kellele meeldib matkata ja loodust nautida. Kas mõttes mõlgub endal veel tagasi minna? Ikka – järgmine kord paremate teadmistega ja veel vahvamaid asju ette võttes. Ideena on õhus näiteks võimalus osta Azrou berberiturult endale eesel ja teha sellega paarinädalane tripp mägedes ning pärast turul oma eesel uuesti maha müüa... Näis, millal mõtted teoks saavad – maailmas on ju nii kohutavalt palju paiku, mis kutsuvad (või tagasi kutsuvad).
Aga hetkel – reisimine neelas ära peaaegu kogu viinamarjadega teenitud raha (hoolimata üsna rangest eelarvest ja võimalikult vähe kulutamisest), nii et nüüd tuleb kiiresti midagi välja mõelda, et nälg näpistama ei hakkaks...
Wednesday, October 6, 2010
Harjutan ja õpin rändamist...
Istun tee-ja vesipiibukohvikus, kus on internet ja tegelen kõige vajalikuga, enne kui arvuti koju ära saadan..
Olen Andaluusias, järgmisena ootab Maroko. Kuna ma ei ole enne niimoodi rännanud, siis kogun kogemusi (ja maksan kooliraha selle eest). Tänase seisuga lähen postitan pool oma seljakoti sisust koju tagasi, sest ei jaksa tassida nii palju ja tegin range ülevaatuse vajaduste osas.
Teine tähtis topik – reisi korralik ettevalmistamine ja jätkuv “käe pulsil hoidmine” aitab oluliselt raha kokku hoida. Seega tegime korrektiivid oma käitumises, et asi kukuks rohkem välja selline, nagu oodanud oleme ja selline, millega majanduslikult toime tuleme. Järgmine kord võtan selle ettevalmistava aja enne rändama minekut.
Veetsime mõned päevad Sevillas. Tagasi tahaks minna tõenäoliselt lihavõtete ajal vms – kui linn pidutseb. Aga linnana oli see tõeliselt sümpaatne ja meeldiv. Vanalinn on armas, palju imeilusaid parke ja õhkkond sõbralik.
Nüüd oleme Granadas. Ööbimiskohaks on mäenõlv, kust õhtul imetleme tuledes Alhambrat ning vastas mäeküljel ning orus asuva linna sära. Granada on Sevillast väga erinev, aga ka siin on hea olla. Plaanime siia veel mõneks päevaks jääda – hulkuda ehk lähedal asuvates mägedes ning vanalinnas.
Hea ja rahulik on olla siin Lõuna-Hispaania taeva all. Eks igas elus on paremaid päevi ja kehvemaid – nii ka minul. Aga kokkuvõttes – olen õnnelik!
Olen Andaluusias, järgmisena ootab Maroko. Kuna ma ei ole enne niimoodi rännanud, siis kogun kogemusi (ja maksan kooliraha selle eest). Tänase seisuga lähen postitan pool oma seljakoti sisust koju tagasi, sest ei jaksa tassida nii palju ja tegin range ülevaatuse vajaduste osas.
Teine tähtis topik – reisi korralik ettevalmistamine ja jätkuv “käe pulsil hoidmine” aitab oluliselt raha kokku hoida. Seega tegime korrektiivid oma käitumises, et asi kukuks rohkem välja selline, nagu oodanud oleme ja selline, millega majanduslikult toime tuleme. Järgmine kord võtan selle ettevalmistava aja enne rändama minekut.
Veetsime mõned päevad Sevillas. Tagasi tahaks minna tõenäoliselt lihavõtete ajal vms – kui linn pidutseb. Aga linnana oli see tõeliselt sümpaatne ja meeldiv. Vanalinn on armas, palju imeilusaid parke ja õhkkond sõbralik.
Nüüd oleme Granadas. Ööbimiskohaks on mäenõlv, kust õhtul imetleme tuledes Alhambrat ning vastas mäeküljel ning orus asuva linna sära. Granada on Sevillast väga erinev, aga ka siin on hea olla. Plaanime siia veel mõneks päevaks jääda – hulkuda ehk lähedal asuvates mägedes ning vanalinnas.
Hea ja rahulik on olla siin Lõuna-Hispaania taeva all. Eks igas elus on paremaid päevi ja kehvemaid – nii ka minul. Aga kokkuvõttes – olen õnnelik!
Saturday, September 18, 2010
Viinamarjade korjamine
Korjamine kestab mõne nädala ja seda tuleb teha üsna kiiresti – perioodil, kui on täpselt kõige õigem aeg ja küpsusaste.
Kohas, kus mina viinamarju korjan, käib töö 6 päeva nädalas (pühapäev on puhkepäev) ja kestavad tööpäevad 2x4h kahetunnise lõunapausiga. Viinamäe vanaperemees tukub traktoril ja iga natukese aja tagant sõidab pisut edasi – vastavalt korjamise edenemisele. Peaaegu täiskoormusega korjab, lisaks hooajatöölistele, ka kogu perekond: noorperemees (ca 50a), tema naine ja 2 teismelist last. Kuna perekond ise on samuti haaratud protsessi ja isegi teismelised vapralt ja ilma virisemata vastu peavad, teeb see kogu asjast orjatöö asemel hoopis kuidagi midagi tähtsat ja pidulikku.
Korjata tuleb nii, et käärid käes lõikad viinamarjakobara põõsa küljest lahti, puhastad suuremad mädakohad välja ja viskad kobara ämbrisse. Sealjuures tuleb:
• mitte omal sõrmi otsast ära lõigata kääridega, mis on selleks täiesti suutelised;
• hoida piisavalt kiiret tempot, kusjuures kogu aeg on häbi, sest peremehe tempole ei jõua mitte ligilähedalegi – ta on ka muidugi aastakümneid harjutanud asja;
• piisavalt korralikult põõsas üle vaadata, et suuri viinamarjakobaraid (eriti) korjamata ei jääks.
Tööpausid on 4h tsükli jooksul laias laastus 1-2 korda mõneks minutiks rea otsas, kui juuakse vett senikaua kui traktor ennast ümber manööverdab.
Olen juttusid kuulates ja ümbritsevat silmitsedes (nt naaberpõldude tööd jälgides) aru saanud, et tegelikult on meie töörütm väga leebe. Suur osa korjest käib 2x5h päevas, ühetunnise lõunaga ja ilma ühegi puhkepäevata, kuni korjatud saab. Lisaks käib paljudes kohtades töö nii, et traktor ei peatu hetkekski vaid kogu aeg veereb pisitasa edasi ning korjajate ülesandeks on hoida tempo nii kõrge, et maha ei jää oma töölõiguga...
Iseenesest on korjamine selline lõbus töö ja väga magus ka. Vastavalt soovile võib osa viinamarju ämbri asemel tee otse suhu leida.
Töö ise on uskumatult määriv. Mõne aja jooksul kattud rohkemal või vähemal määral magusa viinamarjamahlaga, mis kleebib enda külge kogu tolmu. Aga pisutki vihmasemal päeval tähendab töö korralikku mudaga võitlemist. Ja ärge arvake, et see on midagi Eestis leiduva muda sarnast. Oh ei! Siinne muld meenutab kuival ajal oma värvilt rohkem liiva, kui mulda. Kui on kuiv, siis maa on kõva ja praguneb lõhedesse. Ja kui siis sadama hakkab – saab sellest nätskelt kleepuv mass, mis imeb su enda külge ja lahti enam ei lase ja kui sa ennast vabaks võitled, siis oled sa kattunud paksu mudakihiga...
Kohas, kus mina viinamarju korjan, käib töö 6 päeva nädalas (pühapäev on puhkepäev) ja kestavad tööpäevad 2x4h kahetunnise lõunapausiga. Viinamäe vanaperemees tukub traktoril ja iga natukese aja tagant sõidab pisut edasi – vastavalt korjamise edenemisele. Peaaegu täiskoormusega korjab, lisaks hooajatöölistele, ka kogu perekond: noorperemees (ca 50a), tema naine ja 2 teismelist last. Kuna perekond ise on samuti haaratud protsessi ja isegi teismelised vapralt ja ilma virisemata vastu peavad, teeb see kogu asjast orjatöö asemel hoopis kuidagi midagi tähtsat ja pidulikku.
Korjata tuleb nii, et käärid käes lõikad viinamarjakobara põõsa küljest lahti, puhastad suuremad mädakohad välja ja viskad kobara ämbrisse. Sealjuures tuleb:
• mitte omal sõrmi otsast ära lõigata kääridega, mis on selleks täiesti suutelised;
• hoida piisavalt kiiret tempot, kusjuures kogu aeg on häbi, sest peremehe tempole ei jõua mitte ligilähedalegi – ta on ka muidugi aastakümneid harjutanud asja;
• piisavalt korralikult põõsas üle vaadata, et suuri viinamarjakobaraid (eriti) korjamata ei jääks.
Tööpausid on 4h tsükli jooksul laias laastus 1-2 korda mõneks minutiks rea otsas, kui juuakse vett senikaua kui traktor ennast ümber manööverdab.
Olen juttusid kuulates ja ümbritsevat silmitsedes (nt naaberpõldude tööd jälgides) aru saanud, et tegelikult on meie töörütm väga leebe. Suur osa korjest käib 2x5h päevas, ühetunnise lõunaga ja ilma ühegi puhkepäevata, kuni korjatud saab. Lisaks käib paljudes kohtades töö nii, et traktor ei peatu hetkekski vaid kogu aeg veereb pisitasa edasi ning korjajate ülesandeks on hoida tempo nii kõrge, et maha ei jää oma töölõiguga...
Iseenesest on korjamine selline lõbus töö ja väga magus ka. Vastavalt soovile võib osa viinamarju ämbri asemel tee otse suhu leida.
Töö ise on uskumatult määriv. Mõne aja jooksul kattud rohkemal või vähemal määral magusa viinamarjamahlaga, mis kleebib enda külge kogu tolmu. Aga pisutki vihmasemal päeval tähendab töö korralikku mudaga võitlemist. Ja ärge arvake, et see on midagi Eestis leiduva muda sarnast. Oh ei! Siinne muld meenutab kuival ajal oma värvilt rohkem liiva, kui mulda. Kui on kuiv, siis maa on kõva ja praguneb lõhedesse. Ja kui siis sadama hakkab – saab sellest nätskelt kleepuv mass, mis imeb su enda külge ja lahti enam ei lase ja kui sa ennast vabaks võitled, siis oled sa kattunud paksu mudakihiga...
Pilvi nad oskavad siin maalida...
Ma ei ole kunagi näinud sellist taevast, nagu siin Kataloonias, Püreneede lähistel. Iga päev on isemoodi ja ka kõige igavamal neist, on taevas nagu suurmeistri maal:
Helesinises kõrges taevas ujuvad valged pilvetordid, nagu naivistide maalidel. Kusjuures kohati on pilvedel lausa uskumatud kujud – mis justkui ei vasta ühelegi loodusseadusele – nt üksiku kõrge püstise torni kuju.
Kiudpilved moodustavad laiade pintslitõmmetega maalitud mustreid, mis keerduvad ja põimuvad omavahel.
Raskete hallide pilvede vahelt paistab süütu helesinine ning halli varjundite jaoks ei ole isegi jaapanlastel ilmselt piisavalt värvuste nimesid (kuigi kuskilt kunagi loetud teadmise kohaselt on neil värvide nimesid meile täiesti hoomamatu hulk)
Päikeseloojangud on igal õhtul järjest täiesti hingematvad – ükskõik, milline ilm parasjagu ka ei oleks.
Õhk on teist värvi kui Eestis ja valgus on imeline isegi keskpäevase terava päikese käes, rääkimata poolvarjudes hommikuid ja õhtupoolikuid. Päeva teevad ilusaks juba mõned taevasse heidetud pilgud ja istudes õhtuti päikeseloojangut vaadates olen tabanud ennast mõttelt, et sellise taeva alt ei tahakski nagu kuhugi – hoolimata sellest, et siin ei ole ookeani ja talved on siiski jahedavõitu...
Helesinises kõrges taevas ujuvad valged pilvetordid, nagu naivistide maalidel. Kusjuures kohati on pilvedel lausa uskumatud kujud – mis justkui ei vasta ühelegi loodusseadusele – nt üksiku kõrge püstise torni kuju.
Kiudpilved moodustavad laiade pintslitõmmetega maalitud mustreid, mis keerduvad ja põimuvad omavahel.
Raskete hallide pilvede vahelt paistab süütu helesinine ning halli varjundite jaoks ei ole isegi jaapanlastel ilmselt piisavalt värvuste nimesid (kuigi kuskilt kunagi loetud teadmise kohaselt on neil värvide nimesid meile täiesti hoomamatu hulk)
Päikeseloojangud on igal õhtul järjest täiesti hingematvad – ükskõik, milline ilm parasjagu ka ei oleks.
Õhk on teist värvi kui Eestis ja valgus on imeline isegi keskpäevase terava päikese käes, rääkimata poolvarjudes hommikuid ja õhtupoolikuid. Päeva teevad ilusaks juba mõned taevasse heidetud pilgud ja istudes õhtuti päikeseloojangut vaadates olen tabanud ennast mõttelt, et sellise taeva alt ei tahakski nagu kuhugi – hoolimata sellest, et siin ei ole ookeani ja talved on siiski jahedavõitu...
Tuesday, August 31, 2010
Täna veel pidu, homme algab töö
Tahan maalida seinale viinamarjalehti, aga õlivärve ei ole. Värvide vajadus muutus esimeseks poenimekirjas. Oleme kaks päeva nimekirju teinud, et mida ja kui palju vaja on elamisse – alates köögitarvetest kuni remondivahenditeni. Aga kuna lähimas linnakeses on aasta suurimad pidustused, siis tähendab see mh ka seda, et suur osa väikepoode (eriti sellised spetspoed, nagu kunstitarbed on) on kinni kuni peo lõpuni.
Ja noh, kui ma juba õlivärvide juurde otsaga jõuan, siis ilmselt tuleb järgmine kord Eestist kaasa tuua ka oma õlivärvikohver ja võib olla ka molbert. Eks ma siis hakkan lõpuks lisaks pastellidele ka õlivärvidega maalima...
Teine kõige tähtsam asi, mis tuleb kuidagi muretseda endale, on jalgratas. Nõudmised ei ole sealjuures eriti suured – tähtis on, et sõidaks. Võib olla olla õnnestub see Sanil mingitest vanadest ratastest kokku ehitada ja mina võin selle siis uhkeks maalida ☺ Siinne külavahel või maanteel sõitmine on muidugi oluliselt erinev senistest kogemustest - kuivõrd pinnamood on selline - üles alla, üleeeeess - allllaaa, üles, üles, üles jne. Kusjuures suurem osa käimisi kodu juurest on nii, et minek on valdavalt allamäge ja tagasi tuleb üles mäge ronida.
Pärast rannas viibimist, olid käsil põhjalikud elamise korrastus ja puhastustööd. Sai elamise kenaks ja asjad leidsid omale paiga, kus olla. Söögivarud on ka varutud - vastu tööhooaega. Rannalinnas käisime kaubanduskeskustes muud sööki ostmas ja laupäeval oli turupäev ning käisime turul köögivilja ostmas. Küla on vast 5km kaugusel mööda teed minnes. Püüdsin hoolega teed meelde jätta – aga kas hakkama sain, see selgub, kui on vaja esimest korda üksi minna ja tagasi ka jõuda.
Kaks (öö)päeva rannas oli üks targemaid asju, mis enda jaoks välja mõelda kuumalaine ajaks – kuigi tegelikult tingis selle N.I.E tegemise vajadus. Hispaanias nimelt peavad kõik inimesed olema nummerdatud. N.I.E on Hispaania poolt väljamaalaste antav nn isikuood vms. Aga bürokraatia Hispaania moodi on tase omaette. Hommikul kell üheksa jagatakse vastavas ametiasutuses Vilanovas 35 järjekorranumbrit õnnelikele, kellel võimaldatakse sel päeval ametniku palge ette pääseda. Esimesel päeval jõudsime kohale pisut enne kaheksat – ja õnnelike hulka ma ei pääsenud. Teisel hommikul olime kohal vast pool seitse ja makstes lisaks 10 eurot panka, saingi oma N.I.E kätte pool üksteist. Ilma selleta ei saa Hispaanias pangaarvetki avada, ega raamatukogu kaarti teha, rääkimata töölepingu sõlmimisest (mida on vaja juba viinamarjakorjamiseks) või muuks tähtsamaks.
Päike paistab, aga mitte enam nii lõõskavalt kui paar päeva tagasi. Päevane temperatuur on 25 kraadi, mitte enam 35 kraadi. Kuumalaine on selleks korraks õnneks möödas. On lihtsalt hea ja mõnus.
Olin kuus päeva ilma kohvita. Otsustasin, et kohvist loobumine on esimene muudatus, mis ma endaga teen. Üksikud hetked lõuna ajal on need, kui uni tikub silma – aga kuna pole vähimatki põhjust just siis asjalik olla ning siin on täiesti normaalne sisestat pidada, siis ma võingi oma une silmast ära uneleda. Aga eile öösel, kui pidu Vilafrancas venis hommikutundideni, võtsin siiski ühe kohvi, et vastu pidada. Nii põhimõtteline see minu kohvist loobumine ka nüüd ei ole. Tänasest jätkan kohvipausiga - näis kuidas see homme algaval tööhooajal toimib.
Kuigi, mis seal pattu salata, olen ma kohvi asendanud veinijookidega enda jaoks :)
Teine asi on söök. Ma loodan et ma olen igaveseks pääsenud kartuli-liha menüüst. Söön salateid, mereande, kala ja külma tomatisuppi jne Taevalik! Kuigi siinne suur häda paistab olema väga suur saiasöömine. Ma loodan, et ma sellesse lõksu ei lange omadega - kuigi vorstid on siin ju jumalikud ja juustuvalikust ma ei räägigi.
Ja nüüd siis peost! Siin on käsil külapidude ja linnapidude suurhooaeg. Praktiliselt iga nädal toimub lähikonnas mõni. Peod kestavad tavaliselt ca nädal aega jutti. Eile käisin vaatamas Vilafranca's Püha Felixi protsessiooni - kus Felixi kuju viidi kirikusse. Suure show kulminatsiooniks oli kuradikeste tants ja tohutu tulevärk igalt poolt - muu hulgas tuld purskavad lohega. Sellele järgnes arvukalt (tasuta) kontserte hommikuni linna erinevates vaba õhu kontserdipaikades. Jäime ühe sõbra juurde ööseks (kui neid varajasi hommikutunde enam ööks nimetada kõlbab) ning pärast ärkamist ja enne koju tulekut, seadsime sammud taas linna. Tänase päeva suursündmused olid inimtornid, mis on siinne rahvussport. Ehk siis all jämedad mehed, keskel jõulised kui õlbukesed poisid, tütarlapsed ja otsas pisike piiga ratsakiiver peas mitmekümne meetri kõrgusel ilma igasuguste julgestusköite või muu selliseta. Torne ehitatakse tohutu kõrgeteks ja mitmetel erinevatel moodustel. Vaatasime ühe trupi esinemist. Ligi poole tunni jooksul ehitati vist ca 6 erinevat torni. Tuletasin meelde, kui raske oli minul oma vana paks kere süsta peale vedida - ja siis vaatasin inimesi, kes käbeda ahvi kombel üles ja alla ronivad - ja siis veel üksteist õlgadel või selja peal hoiavad... Huhh - aga äge oli!
Tegelen hispaania keelega jõudu mööda, kuigi see on kangesti keeruline, sest ümberringi on kõik katalaani keeles. Kordan nüüd hoolega üle ka kõike seni õpitut ja tuletan sõnavara meelde. Vestlustest hakkan üha rohkem aru saama. Samas on nii kohutavalt arusaamatult raske endal suud lahti teha. Lausa paanikahoog tuleb kui peab täislauseid moodustama hakkama - isegi siis kui seda isekeskis teha, mitte võõrastega rääkida püüdes. Ma väga loodan, et ma sellest rääkimiskrambist üle saan!
Homme algab töö!
Ja noh, kui ma juba õlivärvide juurde otsaga jõuan, siis ilmselt tuleb järgmine kord Eestist kaasa tuua ka oma õlivärvikohver ja võib olla ka molbert. Eks ma siis hakkan lõpuks lisaks pastellidele ka õlivärvidega maalima...
Teine kõige tähtsam asi, mis tuleb kuidagi muretseda endale, on jalgratas. Nõudmised ei ole sealjuures eriti suured – tähtis on, et sõidaks. Võib olla olla õnnestub see Sanil mingitest vanadest ratastest kokku ehitada ja mina võin selle siis uhkeks maalida ☺ Siinne külavahel või maanteel sõitmine on muidugi oluliselt erinev senistest kogemustest - kuivõrd pinnamood on selline - üles alla, üleeeeess - allllaaa, üles, üles, üles jne. Kusjuures suurem osa käimisi kodu juurest on nii, et minek on valdavalt allamäge ja tagasi tuleb üles mäge ronida.
Pärast rannas viibimist, olid käsil põhjalikud elamise korrastus ja puhastustööd. Sai elamise kenaks ja asjad leidsid omale paiga, kus olla. Söögivarud on ka varutud - vastu tööhooaega. Rannalinnas käisime kaubanduskeskustes muud sööki ostmas ja laupäeval oli turupäev ning käisime turul köögivilja ostmas. Küla on vast 5km kaugusel mööda teed minnes. Püüdsin hoolega teed meelde jätta – aga kas hakkama sain, see selgub, kui on vaja esimest korda üksi minna ja tagasi ka jõuda.
Kaks (öö)päeva rannas oli üks targemaid asju, mis enda jaoks välja mõelda kuumalaine ajaks – kuigi tegelikult tingis selle N.I.E tegemise vajadus. Hispaanias nimelt peavad kõik inimesed olema nummerdatud. N.I.E on Hispaania poolt väljamaalaste antav nn isikuood vms. Aga bürokraatia Hispaania moodi on tase omaette. Hommikul kell üheksa jagatakse vastavas ametiasutuses Vilanovas 35 järjekorranumbrit õnnelikele, kellel võimaldatakse sel päeval ametniku palge ette pääseda. Esimesel päeval jõudsime kohale pisut enne kaheksat – ja õnnelike hulka ma ei pääsenud. Teisel hommikul olime kohal vast pool seitse ja makstes lisaks 10 eurot panka, saingi oma N.I.E kätte pool üksteist. Ilma selleta ei saa Hispaanias pangaarvetki avada, ega raamatukogu kaarti teha, rääkimata töölepingu sõlmimisest (mida on vaja juba viinamarjakorjamiseks) või muuks tähtsamaks.
Päike paistab, aga mitte enam nii lõõskavalt kui paar päeva tagasi. Päevane temperatuur on 25 kraadi, mitte enam 35 kraadi. Kuumalaine on selleks korraks õnneks möödas. On lihtsalt hea ja mõnus.
Olin kuus päeva ilma kohvita. Otsustasin, et kohvist loobumine on esimene muudatus, mis ma endaga teen. Üksikud hetked lõuna ajal on need, kui uni tikub silma – aga kuna pole vähimatki põhjust just siis asjalik olla ning siin on täiesti normaalne sisestat pidada, siis ma võingi oma une silmast ära uneleda. Aga eile öösel, kui pidu Vilafrancas venis hommikutundideni, võtsin siiski ühe kohvi, et vastu pidada. Nii põhimõtteline see minu kohvist loobumine ka nüüd ei ole. Tänasest jätkan kohvipausiga - näis kuidas see homme algaval tööhooajal toimib.
Kuigi, mis seal pattu salata, olen ma kohvi asendanud veinijookidega enda jaoks :)
Teine asi on söök. Ma loodan et ma olen igaveseks pääsenud kartuli-liha menüüst. Söön salateid, mereande, kala ja külma tomatisuppi jne Taevalik! Kuigi siinne suur häda paistab olema väga suur saiasöömine. Ma loodan, et ma sellesse lõksu ei lange omadega - kuigi vorstid on siin ju jumalikud ja juustuvalikust ma ei räägigi.
Ja nüüd siis peost! Siin on käsil külapidude ja linnapidude suurhooaeg. Praktiliselt iga nädal toimub lähikonnas mõni. Peod kestavad tavaliselt ca nädal aega jutti. Eile käisin vaatamas Vilafranca's Püha Felixi protsessiooni - kus Felixi kuju viidi kirikusse. Suure show kulminatsiooniks oli kuradikeste tants ja tohutu tulevärk igalt poolt - muu hulgas tuld purskavad lohega. Sellele järgnes arvukalt (tasuta) kontserte hommikuni linna erinevates vaba õhu kontserdipaikades. Jäime ühe sõbra juurde ööseks (kui neid varajasi hommikutunde enam ööks nimetada kõlbab) ning pärast ärkamist ja enne koju tulekut, seadsime sammud taas linna. Tänase päeva suursündmused olid inimtornid, mis on siinne rahvussport. Ehk siis all jämedad mehed, keskel jõulised kui õlbukesed poisid, tütarlapsed ja otsas pisike piiga ratsakiiver peas mitmekümne meetri kõrgusel ilma igasuguste julgestusköite või muu selliseta. Torne ehitatakse tohutu kõrgeteks ja mitmetel erinevatel moodustel. Vaatasime ühe trupi esinemist. Ligi poole tunni jooksul ehitati vist ca 6 erinevat torni. Tuletasin meelde, kui raske oli minul oma vana paks kere süsta peale vedida - ja siis vaatasin inimesi, kes käbeda ahvi kombel üles ja alla ronivad - ja siis veel üksteist õlgadel või selja peal hoiavad... Huhh - aga äge oli!
Tegelen hispaania keelega jõudu mööda, kuigi see on kangesti keeruline, sest ümberringi on kõik katalaani keeles. Kordan nüüd hoolega üle ka kõike seni õpitut ja tuletan sõnavara meelde. Vestlustest hakkan üha rohkem aru saama. Samas on nii kohutavalt arusaamatult raske endal suud lahti teha. Lausa paanikahoog tuleb kui peab täislauseid moodustama hakkama - isegi siis kui seda isekeskis teha, mitte võõrastega rääkida püüdes. Ma väga loodan, et ma sellest rääkimiskrambist üle saan!
Homme algab töö!
Subscribe to:
Posts (Atom)